Coustellier

Numbrid, tasuta asjad ning asjad, mis midagi tähendavad

noreply@blogspirit.com (Coustellier) — Mon, 1 Sep 2008 08:15:00 +0300

Otsekui lehitsedes möödusidki need suvekuu viimased päevad, kuid heites pilgu termomeetrile, näitab ta hoopiski sooja talve pealetungi. Pole ju ammusest ajast kogenud neid külmunud näpuotsasid ning tundetud jalataldasid. Just sellepärast on pool augustit möödunud siseruumides, vaadates läbi akna taevas kihutavad vihmapilvesid ning olles endiselt teadmatuses, et mis saab tänasest õhtust ning kus ärkan homme hommikul. Samas mulle meeldibki selline planeerimatus, mis täis üllatusi. Just seepärast ei tee ma enda elu just eriti keeruliseks, lastes otsustada teistel - ajal.

Haududes peas mõtteid paremast ilmast, parematest inimestest ning üldsegi veidi helgemast elust, läheneb ka see auto üha enam romulale ning ega ma ta eest hoolitsenudki. Las sõidab nii kaua kuni sõita tahab ning seejärel leiab endale omaniku, kes temaga tegeleda tahab. Eks oligi plaanis temast paari kuu jooksul vabaneda, kuid nüüd siis läheb veidi kiiremini. Samuti otsustas ka telefon ühel päeval pildituks jääda, võttes eeskuju mõnest hommikust, mil isegi silmi lahti teha ei tahtnud. Seejärel kustutab õde kogemata kõik mu telefoni kontaktid, et elu saaks alata jällegi algusest. Võibolla oligi nii parem, sest ei suutnud enam paljusidki kontakte numbriga seostada.

Öölaulupidu ja magamata ööd

noreply@blogspirit.com (Coustellier) — Wed, 20 Aug 2008 20:10:00 +0300

Tunne oligi täpselt nagu tavalisel teisipäeva õhtul, kui tuled töölt väsinud peaga koju, vihm tibutab silma ja jahe varasügisene tuuleiil tahab sokid jalast rebida. Nõnda siis jätkub see kodune õhtupoolik arvuti taga enda esimest söögikorda nautides ja olgugi, et telekat tavaliselt ei vaata, juhtusin kell 21 ETV peale.

Päevi tagasi olin kuulnud, et tulemas järjekordne öölaulupidu. Kujutelmas nägin seda justkui tudengipäevade lõpuüritusena, kus paarsada inimest vahivad künka peal ühte punkti ja laulavad kaasa neid sõnu, mis kõrvade taha pidama jäänud. Rahvuslik värk kui selline kuid lausa uskumatu oli näha telekas tõelise öölaulupeo avaminuteid, mil Lauluväljak lausa mustendas inimestest. Esimese asjana meenus Metallica kontsert, sest just seal nägin viimati nii palju rahvast ühisel meelel kaasa laulmas.

Ausalt üteldes ei lähe mul ka siis nii kiiresti riided selga kui olen tööle 4 tundi hiljaks jäänud ja telefoniregistris terendavad lugematud vastamata kõned ülemuselt. Nõnda siis olin järgmisel hetkel peatuses. Peatusin ja ootasin bussi. Minuga koos ootas bussi mitukümmend elevuses kaasmaalast. Vanemad pomisesid ärkamisest, nooremad unistasid üldisest peomeeleolust, mõistmata selle ürituse tähendust.

Buss veereb mööda lasnamäge ning väiketänavatest keerab lauluväljaku poole lugematul hulgal autosid. Majade vahel näen vaid kihavat inimmassi, erinevalt tavalisest õhtust, mil kõik istuvad toas ja soojendavad vannis varbaid ning vaid mõni üksik miniseelikus neiu mõtleb bussipeatuses ees ootavast klubiõhtust. Nõnda siis veereb buss kuid autod enam ei veere, sest ka kõrge rohuga tühermaad on muudetud parkimisaladeks. Autotee kõrval kulgeval rattateel ei olegi pea ühtegi vaba meetrit, sest otsekui ojadena voolavad inimesed igast nurgast kokku, et moodustada värvikirev inimjõgi. Paljud lehvitasid uhkelt nii Eesti kui Gruusia riigilippe...

Nõnda siis voorin koos rahvahulgaga Põhjaväravast sisse ning otsin teed lava ette. Muru kihab rõõmsaist ning vastutulelikest inimestest ning nõnda avanebki minu eest justkui tunnel läbi piiritu rahvamassi. Inimesed vaid naeratavad...keegi ei vaata viltu, keegi ei kortsuta kulmu.

Nõnda siis kuulan, laulan kaasa ja liitun rahvuslike rõõmuhõisetega kuid pole seni kohanud ühtegi tuttavat. Võibolla see ei olegi võimalik, sest kui ruutmeetri peal seisab 4 inimest, on raske neid nägusid võõrastest eristada.

Lõpuks ikkagi saame põhi pundi kokku ning sama kiiresti kui ma nendega kohtusin, läksime ka laiali. Ning kuulmata telefonihelinaid lällasime lõpuks kahekesi neid viimaseid parimaid laule, veri vemmeldamas. Oli see nüüd jahedast sügisõhtust, emotsioonidest või väsimusest, sest mäletamist mööda ei olnud mitu ööd normaalselt magada saanud. Ja pole siiani....

Hotellihagu ja suvised puiesteed

noreply@blogspirit.com (Coustellier) — Sat, 16 Aug 2008 13:23:17 +0300

Nõnda siis algas see õllenädal vist laupäevast, mil tähistasime Maardu järve kaldal ühe tootliku nädalavahetuse algust ja rutiinse töönädala lõppu. Sai siis pudelitest taara ning kildudest unistused, sest just kildupidi hakkab kokku sulama arusaam, et peale lähedaste ei hoia mind pea miski kodumaal kinni. Võibolla siis lootus ning nägemus paremast ja läbipaistvast Eestist, kuid paraku tuletab ta üha enam meelde, et paljud voorused võivad olla ja tõsised puudused.

Just niimoodi naudin igat hetke, mis veedetud sõprade keskel ning mõtteid tuttavatest uutest. Naudiks isegi sombust suveilma, mille sarnasest unistasime karvavõrd jahedamal talvepäeval. Unistused lumelauahooajast peituvad vägisi soolasegustesse porilompidesse ning samuti ei anna endast märku ka mõtted suvised, mil puuduvad probleemid, sest ainukeseks vahelduseks rutiinsele tööpäevale on kõle kojusõit ning kottpimedad talveõhtud, mille veedad õllehaisuses pubis või halvemal juhul teleka ees magades.

---

Pirita TOP on ennast mulle näidanud tavaliselt ainult enda halvast küljest - sest välisest küljest, mida iseloomustab robustne betoonist fassaad ning igast uksest ja aknast imbuv kloorihais. Küll aga muutis numbrituba 306 selle nädala meie jaoks natuke teistsuguseks. Justkui tahaks lahti rebida neist rannas veedetud õhtupoolikutest, ebakainetest, kuid ka tuba number 306 ei võimaldanud eriti kaua kainet olekut. Nõnda siis mahutas 4-ne tuba veel kümmekond külalist, kes alles varahommikuks ennast mingil viisil koju vedasid. Kes vedas, kel vedas....kel mitte.

---

Tundub, et soojad suveõhtud ei meelita välja mitte ainult mind ega sind. Niiviisi kõnnivad mööda õhtuseid puiesteid paarid soost õrnemast. Millest nad räägivad? Kellele nad mõtlevad?

http://www.youtube.com/watch?v=3ri22ORVo1w

http://www.youtube.com/watch?v=yozhvFcbzxk

Fräädšhail ja mõtted

noreply@blogspirit.com (Coustellier) — Mon, 4 Aug 2008 08:50:00 +0300

Nõnda see siis oligi, et pärast pikaldast reedest tööpäeva algas ammuilma oodatud nädalalõpp koos töökaaslastega, mille teemaks oli seekord tähevaatlus...

Teine vaatlus nägi aga ette, et vegeteerin 2 päeva laagriplatsil, samal ajal kui teised ratastega mööda ilma ringi vuravad. Õigemini oli see minu vaba voli, et jäin laagriplatsi valvama ja õllevarusid kahandama. Niiviisi möödusid need päevad, mis sisustatud kitarri, palava järvevee ning jaheda õllega ja kõik oligi väga paigas kui mitte arvestada, et tegu oli vist mäletamist mööda esimese korraga, kui lõkkesse kukutud, kuid armid pidavat armsad olema, mhmh...

Kolmas päev ning keskpäevane äratus läks jällegi minust mööda. Olid siis põhjuseks need paljajalu läbitud asfaldikilomeetrid või mõte aovalguses viinapudel lahti korkida, jääb juba teiste otsustada. Nõnda siis hakkasidki teised rongile ja mina alkomeetrisse puhuma. Keskpäevapäikesest sai vihmane õhtupoolik ning nii 7 ajal terendasid ekraanil esimest korda nullid. Pullid. Ja lõppude lõpuks jäid neid päevi meenutama vaid alkoholi-uimas improviseeritud meloodia ning maestro Sisask.

---

Rutiin ja üha pikemalt kestavad need tööpäevad. Olgugi et lisan pea igale tööpäevale vürtsi Kakumäe mereveega, kuid sellegi poolest tekib vahel küsimus, et "milleks?" Üha enam, et kuuled iga päev meie riigijuhtide ja teiste rahvaesindajate ideoloogiliselt ketserlikku teguviisi, millega seoses püstitatakse vaesuses ja majanduskriisis elavale rahvale täiesti amatöörlik ja läbimõtlemata projektiga vabadussammas, ehk siis veel üks rist enda tulevasele hauale. Peale selle elavad meiega valelikud ja omakasupüüdlikud poliitikud, kes valimispunktide huvides raiskavad mõtlematult rahva raha ning ikka veel leidub lolle, kes nendele hääle annavad. Kuid kas see nägu, kes sulle peeglist vastu vaatab, meeldib sulle?

What's important to you is not important to me

http://www.youtube.com/watch?v=__qTvV60am8

Nõva päikeselaager, taga-aia grillipäevik ning Austraalia avaplaanid...

noreply@blogspirit.com (Coustellier) — Mon, 28 Jul 2008 02:05:00 +0300

Jällegi üks reede selja taga. Pikad põletavad tunnid kakumäe rannaliival ja sisutud ja kohati lausa rusuvalt mõjuvad töötunnid. Nõnda siis saab õhtust hommik ja hommikust õhtu. Just sellistel hetkedel, mil saad rahulikult liikumatult lebada, lendavad tormitulena läbi pea just need parimad mõtted ja ideed.

Lähen koju magama, teadmisega, et järgmine päev tuleb jällegi üks neist tootlikest. Just nõnda siis oleme viiekesti Laagri maksikas ja varume teemoona, et Nõval ööpäev vastu pidada. Päike kisub juba troopiliseks ja nõnda on aeg avada üks õlu.

Nii umbes tund aega tolmendame kruusateid ning seejärel logistame mööda kitsast teed Peraküla randa, leides eest suurema hulga suvitajaid kui surfilaagri tipphetkedel. Ja edasi läks juba kiiresti. Kama autost välja ning vette. Õigemini meenutas see rohkem leigemat vannivett, sest mingit tuju ei olnud veest välja tulla.

Nõnda siis möödusid järgnevad tunnid, minutid, kord vedeledes rannaliival, siis eemal luidetel, sõid metsas mustikaid ja lõpuks logelesid niisama puude piiril, kus sääsed kippusid närima ning möiraloomad tülitama.

Hommik peletas pimeduse ja samal ajal ka minu une, sest magamine on suht komplitseeritud, kui keegi alatasa sulle selga komistades liiva näkku pillub, tühjalt jaurab - samal ajal möirgavad meetrite ulatuses aina suuremaks tõusvamad lained ning teravad päikesekiired, mis panevad sind vaistlikult magamiskoti üle pea tõmbama.

Ärkad, otsaesine leemendamas ning huuled tulikuumaks köetud, keerad pea ning lainete kohin uinutab sind taas.

Jällegi teed silmad lahti, sest randa on ilmunud esimesed inimesed - lohesurfiarid, kes enda nööre risti-rästi üle rannaliiva veavad ja sisinal õhuballoone täidavad. Mõjub rahustavalt. Suikud unne.

Veelgi suurem lainete kohin. Samuti kõva tuul, mis aegajalt rannaliiva üles keerutab. Nõnda siis mõtled, nägu ja kõik kohad liivased, et kas selline see hommik siis pidigi olema. Seejärel virkud kiiresti, poed ussina välja magamiskotist, viitsimata selle lukku avada. Särk seljast ning paari sammu pärast leiad end soolasest jahutavast mereveest. Jahutust ja kastet vajab ka kõri ning seega liigud laagri poole, kus vedeleb täiesti ebareeglipäraselt rümpadena mitmeid tuttavaid eilsest õhtust ja eelnevatestki.

Hambapesu ja siis hakkavad ka need esialgu elututena tunduvad inimkehad liivaluidete vahel päid kergitama.

Nõnda kulgeme tolmuraketina taas Tallinna poole tagasi, kuigi alati peame tunnistama, et meil polegi siin õigupoolest pea midagi ootamas.

---

Just eelnevat tunnistades sündisid ka paar päeva tagasi idee minna maa kuklapoolt avastama. Nii aastaks ajaks kängurudega jaurama ja koaalakarudele urgu kaevama, mhmh. Tegelikult tahaks lihtsalt see talv vältida seda rutiinnset Eesti ideaaliks peetavat tööinimese igapäevaelu, kus põhiosa moodustavad pingerikkad töötunnid siseruumes ning ülejäänud aja peitud pimedusekiirte eest koduseinte vahele. Või siis uputad kerge töödepressioonist tingitud oleku kuskile õlleklaasi ning vaikid selle maha nagu kõikidel eelnevatel päevadel tehtud.

---

Natuke teistmoodi möödus aga see kesksuvine pühapäev, mil istusime tagaaias, pead mõtetest tühjad ning täidetud need klaasid. Selleks, et tähistada taaskord ühte kainet pühapäeva õhtupoolikut. Kuuma juustuga röstsaiad ning grill hotdog'id.

Uskumatu Saaremaa

noreply@blogspirit.com (Coustellier) — Tue, 22 Jul 2008 19:20:00 +0300

Nõnda siis sai pakitud need kaks asja, sest tähtsamad asjad jäävad tahest tahtmata tavaliselt koju ning teekond sai alata.

Pikk ja väsitav tee Virtsu ning nii uskumatu kui see ka ei ole, siis saime peatumata praamilegi sõidetud, missest, et meie üritus langes kokku igasuvise Õlletoobriga. Aga eks meil olid omad toobrid ning niimoodi viis praam meid kibekiiresti lähemale öisele kadakamerele. Muhu ja pool Saaremaad möödus otseses mõttes lauldes ja jaurates ning lõpuks ometi leidsime ka selle külasopi, kus meie kinnitõmbetoober aset pidi leidma. Õigemini pidavat tähistama mitme kursakaaslase sünnipäeva, kel oligi see õige päev ning kelle sünnipäeva rõõmuga meelde tuletasime.

Omasoodu kiiresti möödus see öö ning päikesetõusu varjasid verejanulised sääseparved. Möödus päev ning möödus teine. Möödus nii mõndagi ning meenutada jääb sest paljugi meeliülendavat...

http://www.youtube.com/watch?v=HzV7arQ2140

http://www.youtube.com/watch?v=Qe3U3sHilPo

http://www.youtube.com/watch?v=Y2nRYykk6aY

vennad, lained, tuul ja Vääna-Jõesuu

noreply@blogspirit.com (Coustellier) — Thu, 17 Jul 2008 16:19:51 +0300

Nõnda sisutult on möödunud need viimased päeva paar, mis veedetud peamiselt kodus, vaadates, kuidas tumedad pilved vahelduvad harva mõne sinise taevalaiguga. Nõnda laiguliseks tõmbus ka meeleolu, mis vägisi tahtis võrrelda tänast nende viimaste nädalapäevadega.

Kuid kus pilvi, seal tuult. Nõnda siis pakkisime enda purjed-mastid ja tee viis meid Väänasse. Puuladvad lubasid küll veidi pilvist rannailma, kuid kohale jõudes leidsime eest lendleva rannaliiva ning kohati paarimeetrised lained. Mõtlesin siis, et miks mitte proovida kite'i. Tuul puhus kergelt üle poolsaare, kuid merel oli ta täiesti okei. Samuti puudusid kaugemal merel vahused lainetipud, mis muutusid seal hoopiski kõrgeteks ja ümaratipulisteks hiigellaineteks. Kuna purjelauduri elus pole ma veel kuigi kogenud, siis tundus täna lohesõit tõesti õigem, kuigi ehk sedagi pole peaaegu aasta kogenud.

Lohele nöörid, laud kätte ning lainetesse. Ning kui uskumatu see ei ole, siis tundus kõik justkui instinktiivselt loomulik ja lihtne. Nõnda siis sõitsin mitu pikka otsa merele ning tagasi, uimed vett kõrgele õhku pritsides. Lohe jäi ehk selle tuule jaoks veidi nõrgaks, kuid väga palju ei pidanud sellegi poolest vees vedelema. Aerutamine ja otsene füüsiline trenn. Iga laine meenutamas aegu ammuseid ning tekitamas soovi taas lohesurf enda jaoks avastada. Sama tunde tekitasid ka tuttavad surfinäod, kes aegajalt vennalikult käega viipasid ning kes minu jaoks peaaegu unustusse vajunud...

Tsivilisatsioon ja Nõva Surfilaager

noreply@blogspirit.com (Coustellier) — Sun, 13 Jul 2008 17:50:00 +0300

Niimoodi see siis oligi, et õhtul sai enda elamine autost teise ümber kolitud. Seejärel viis tee Tallinnast välja, et unustada jällegi kõik mured ja ossikultuur. Sauelt lisandus meiega veel paar inimest ja kohti olnuks nagu rohkemgi. Kuid seda arvad sa seni kuni uni silma tikub ja kolme inimese persealune muutub sujuvalt kohaks, kus ennast enne järgmist sõiduvahetust välja puhata. Nimelt oli plaanis läbida võimalikud kiiresti see idablokk. Plaanis oli näha midagi soliidset, stiilset, kultuurse ja muidu ilusat.

Ei. Mitte, et me tahtnuks muuseumites ilusaid pilte ja vahakujusid vaadata. Pigem tahtsime vaadata maailma üldisema külje pealt. Vaadata inimesi, söögikombeid ja teisi kultuure.

Tähtsusetult tühi ja lõputu Poola oligi vist suurim takistus, mis eraldas meid andestamatult läänemaailmast. Nõnda rusuvalt mõjusid ka need mitmed tunnid, et sõita läbi need metsateed, mis tärgeldatud tihedalt enda nooruspõlve tagasi ihkavate keskea kriisis rabelevate kehamüüjatega. Nõnda siis paistis nagu ikka kaugelt ilus miniseelikuga naisefiguur, kuid lähemale jõudes puges sest välja tõeline peletis. Aga eks rekkameestel on kah oma elu, mis möödub peamiselt istudes. Unelevalt istudes.

Istumisest olid väsinud vist kõik need persed. Nõnda siis mugistasime Poola tanklates isuga moosi-hotdog'i, mängisime futbäägi ning säilitasime ebakainust igaski mõttes.

Saksa kiirteed möödusid tühjalt nagu rännak läbi ussi seedimise. Kõik läks kiiresti ja ei näinud vist midagi peale nende katkendjoonte ning betoonmüüride.

Edasi eriti ei mäleta ja tagasi tulekuski polnud midagi olulist. Päevad möödusid kõike muud kui tavalist rada pidi.

---

Tagasi. Kuigi pea iga päev algas ja lõppes eranditult dushi all, tundsime Eestisse jõudes end äärmiselt räpaselt. Ehk oli vaja maha pesta kõik need lollused, häbi ja nägemus ilusamast maailmast. Või kes teab. Võibolla oli see ikkagi higi. Nõnda siis oli tore olla jällegi kodus, sest seda ei juhtu siin suvel just eriti palju.

Palju ei mäleta, kuid see see tripijärgne päev möödus vist küllaltki uimaselt, töllerdades Kakumäe ja Veskimetsa vahel. Otsides mõtteid paremaid. Mingi püänt pidi asjal ikkagi olema, sest kuni praeguseni pole ükski õhtu möödunud kodus aega surnuks lüües.

---

Jällegi üks päev kakumäel. Päev, öö ja varahommik. Jällegi veel üks päev. Ja siis see mõte sündiski. Miks mitte täna jällegi Nõvale? Rahad on otsas ja seega Mändjala surfilaager ei tulnud eriti kõnealla. Nüüd siis elame traditsioonides ja leiame end peale mitmetunnist planeerimist jällegi Nõva paradiisirannalt. Mõned laulud ja mõned tulitavad näpuotsad. Soe vesi ning kuumad ärkamised rannaliival. Väheke alkoholi ja palju nalja. Just nii palju me mäletame ja mäletada tahame. Ja ega rohkem see tuulevaba rand lubanudki...

Nõva Mussilaager

noreply@blogspirit.com (Coustellier) — Fri, 4 Jul 2008 17:23:43 +0300

Eks nii kiiresti kui need mõtted meil tekkivad, nii kiiresti nad ka teoks saavad. Kohati valitseb täielik kollektiivne otsustusvõimetus. Niimoodi võime istuda tunde ühe koha peal ja teha üksteisele etteheiteid, et keegi mõne tõeliselt reaalse ideega lagedale ei tule. Niimoodi mõttetühjalt möödus ja see neljapäev. Möödus ka neljapäeva õhtu ning siis sai selgeks - nagu eelnevatel päevadel plaanitud, läheme autokaravaniga Nõva randa.

Sõit oli nagu oli. Tühjad teed ja mõtteid täis pead. Pudelid ja klaasid, puhtad ja kakased. Niimoodi kulgeb sõit mööda auklikku kruusateed ja Nõvast lahutab meid kümmekond ootusärevat kilomeetrit.

Kohale jõudes leiame eest surfikate poolt vallutatud RMK puhkeala. Ja muidugi tulid siis järgemööda meelde need asjad, mis maha unustatud. Aga ega ei hooligi, sest ainult paremaks saab minna. Nõnda siis istume liivaribal, veest lahutamas mõned meetrid. Kuulame tuulevaikust ning näeme kustunud karavaniaknaid. Kõik vist magavadki.

Mõni aeg hiljem on õhu vallutanud kitarrihelid ning oskamatu kuid kohati täiesti pädevalt improviseeritud laulujupid. Avanevad korgid ja õhkkond läheb üha üllamaks. Vahel lausa loodad, et tuleks keegi, kelle sa enda kisamisega üles äratanud ja ütleks midagi. Kasvõi negatiivset. Aga, et ta tuleks. Muidugi olid unistused veel suuremad.

Õhtust sai hommik ning hommikul vedelesid kõik veel rannaliival. Endiselt laul, endiselt kitarr ja endiselt need tulitavad näpuotsad. Kõrvetavalt kuum päike ning suve kohta uskumatult jahe merevesi. Aga see kõik oli hea, sest kritiseerida võime vaid iseend.

Täna õhtul läheme Euroopasse. Sest kõige paremad gebaabid on vist igalpool mujal.

Tsitre kursatripp ja Mõisaküla jaanid

noreply@blogspirit.com (Coustellier) — Wed, 25 Jun 2008 15:46:26 +0300

Neljapäeval oli siis see päev, mil sai jällegi või siis võibolla viimast korda kursakad suurema pundiga kokku võetud, ning padavaii grüünesse. Kaalukausil oli Nõva ning Tsitre, kuid ikkagi viis tee meid idanaabrite poole.

Jõudes Tsitresse, leidsime eest inimtühja paradiisiranna. Kitsas liivariba oli just piisavalt nii suur, et selle puhtas liivas kannikaid toetada ning otsad lahti nöörida. Meetrid eemal on puude vahel lõkkeplatsid ning lauaga katusealune....

Nõnda siis väljunduvad need jäägritraumad otse meie silme all, muutes vihmasest ilmast põhjustatud ebardliku meeleolu lausa fantastiliseks. Kvaliteet aeg kui selline oli alanud.

Õhtust sai hommik ning rasketest klaaspudelitest kirju sillerdav klaastaara. Oligi see vast esimene kord kui see aasta rannaliival ärgatud ning olen kindel, et neid tuleb veel ja veel. Nõnda siis jalad alla ja sõbruneme hambaharjaga.

- - -

Jaanipäev oli juba eelnevalt planeeritud puhkusena Mõisakülas. Hommikud, mil ärkad ilma äratuskellata, võtad kaevust vett ja pesed hambad ning kuigi võimalusi nagu oleks ei haara käsi seekord mitte pudeli järgi, vaid paneb valmis grillid, et söögiorgia saaks alata. Neist kolmest päevast ei mäletagi kuigi palju, sest neid ühendasid ööd, mil silm sai looja võibolla tunniks-paariks, peale mida kas seenevihm või kõrvetav päike sind üles äratas.

Plaanis oli minna simmanilegi. Ju vist läksimegi, vähemalt pildid räägivad seda keelt....