Coustellier

Nüüd möödas need palavad suveööd ning kuumemadki päevad, mil ei pidanud eriti muretsema selle pärast, et pusa jäi koju ja bussipilet on kadunud. Siis olid vaid sina ning töölt koju viis pigem need paar kilomeetrit asfaltteed, kohates kord sõpru-tuttavaid, nähes tänavaid palistatuna erinevatest lõhnadest. Kõike seda ümbritses rohelus ja olek südasuvine, mis ei pidanud lõppema uinutava telekaõhtu ega ka sellega, et vajud lihtsalt pärast väsitavat ja valgusvaeset tööpäeva kuskile pehmele kohale soiku, mõteldes ei midagi ja hindamata seda, mis sul hetkel on.

 

 

Aga mis meil ongi? Pärast kevadist tärkamist peame ju nii tavaliseks, et väljas on koguaeg soe. Nii soe, et see kohati isegi väsitab ning otsime varju jahedate seinade vahelt. Rannast hoiame kohe ärevalt kaugele. Õigemini ei tule ta isegi jutuks. Selle asemel veedame kirkama osa päevast hommikusöögi juures või kuskil aianurgas, varjus. Õhtu poole, kui päike enam ei põleta, leiame ka aja enda jaoks, et minna randa, teha veidi sporti ja vajuda siis paari õllepudeli najal rannaliivale, kaaslasteks needsamad sõbrad, needsamad ideed, mis lõpetavad päeva tavaliselt sellega, et leiad end südaöösel kodust, pea õlleuimane ja peas lubadus, et homme on palju parem.

Vahelduseks argipäevadele leiame ikkagi aja pidutsemiseks, kuid need peod ei ole enam sellised, nagu ennist. Võibolla käiski mingi hetk see nõks, mil tundsid, et nüüd peaks hakkama käituma täiskasvanumalt. Mõtlema sellele, et poleks ei igav, ega liiga lõbus. Raske see ongi, kui teised seda pole. Ei mäletagi aegasid, mil tormasid selg ees lahingusse, relvaks enesekindlus ja kilbiks teadmine, et see on alles algus.

 

 

Kartes kahetseda, jäämegi paljust ilma, sest me lihtsalt ei proovi. Võibolla on elu meile liiga palju andnud vastu näppe või siis näpud näperdanud valesid asju, kuid kas oskamegi siin kedagi süüdistada, peale aja. Aja, sest aastad mööduvadki rutates, ning olles tegevuseta, leiame, et minutid ei väsi tiksumast. Kell tiksub siis just nii, nagu sa üldse ei tahaks - kui kiirustad, jääb ajast väheks, ent paremat olekut oodates leiad, et jõuad teha ajaühikus tohutult palju.

Sügis juba undab akna taga, andes sageli märku, et viimane aeg on minna merele. Mõtelda merele ja kaotada peast kõik muu. Teisalt tulevad vägisi meelde esimesed lumesajud, mil suure osa päevast kaotad üle porilompide hüpates. Enam pole ka seda varahommikust päikest, mis sind vägisi ärataks ning õhtust praemuna taevavõlvil, mis aitaks pärast tegusat päeva mõtted mujale viia. On vaid äratuskell ja taipamine, et nüüd on kätte jõudnud see hetk polaarööst, mil saad minna koju varbaid kuivatama. Mõteldes sellest, kahetsed sügavalt, et sa ei olnud suvel piisavalt palju rannas, magasid liiga kaua varahommikust alkoholimürgitust või veetsid liiga kaua aega hommikukohviga.

 

 

Seega, sõbrad - tundke elust rõõmu. Elage rohkem hetkes, vähem eilses. Rohkem teistele ja vähem iseendale, sest homne päev tuleb kindlasti parem.

---

On see siis rutiin või asi, et tõesti suure osa elust teed tööd, et saaks süüa ja järgmisel hommikul taas otsast alustada. Taas ja jälle paneb see mõtlema, et ei tahaks olla ju elu ori. Tahaks hoopis teha midagi, mis sulle meeldib ja mis lubab sul elada. See ei tähenda üldsegi, et ma poleks rahul praeguse elukvaliteediga. Pigem seda, et ei ole põhjust rõõmustada selle osa üle, mis teeb päevast halvema. Samas ei tahaks ka luua võimalust end kõrvutada nendega, kes pöördvõrdsustanud füüsilise vormi ajupotensiaaliga, või investeerinud oma viimased koondamisrahad viinapudelisse. Seega pöidlad pihku ja Au Tööle! On need siis edutud katsed olla edukas või lihtsalt minu viis, kuidas mööda eluredelit edasi ronida.

Ei taha hommikuti uneähmasena voodist välja ronida. Tahan ärgata seal kus sinagi, teinekord olla veidi iseendaga ning järgmisel hetkel kõigi sõpradega.