Coustellier

Taaskord on jõudnud kätte see hommik, mil ärkad teadmisega, et homme pole sa enam siin. Et taaskord näha midagi, mida meenutada. Piiluda silmapiirist kaugemale. Ka poolakate vaateväljast tahaks kibekiiresti kaduda. Täpselt nii kärmelt kui vahetuvad öö ja päev, ning päevavalgusel pole selle juures mingit tähtsust. Lihtsalt magad siis kui saad ja turvavööde vahel soodsa asendi leiad. Jällegi Zeeburg, taaskord madalmaalased ning teised värvilised ja sulelised, kes siin telklas endale koha leidnud.

Zeeburg on seekord kaardil mitte sihtkohana vaid puhkepeatusena, vahelduseks autos higistamisele. Muidugi lisaks sellele boonusena ka armas Amsterdam.

 

 

Edasi juba Efteling, Austria ning selleks korraks sai päev otsa. Kuid ka öös on asju. Asjad, mida võõras kohas kohe ilmtingimata esimese korraga üles ei leia. Niisis sõidame otsejoones Prantsuse põhjarannikule ning leidmata kohe tõotatud telkimisranda, jõuame ringiga tagasi Belgiasse, mis iseenesest ööpimeduses ei erinegi väga Ikla piiritsoonist. Ei ühtegi kohta, kuhu panna telk ning ühtegi head sõna, mis avaks sellisel kellaajal kämpingute väravad. Seepärast pöörame taas kojamehed konnaõgijate poole ning leiame lõpuks vägagi soodsa koha ühes kiirtee parklas. Julk põõsasse ja kastese muru sisse telki püstitama. Kõik see möödub aga lõbusas meeleolus, sest tuju on kõrgel ja ootused suured.

 

 

 

 

Telgis pole turvavöösid ja seega on see ikka tunduvalt soodsam variant uinumiseks, mispärast leiad ennast järgmisel hetkel juba hommikusest tuuleiilist tee äärde hambapastat sülitamas. Luud-liikmed footbag'iga liikuma, tass kuuma kohvi, märjad telgid trafficusse ja ootusärev päev võib meie poolest alata. Järgmiseks liigume tuuletiivul mööda rannikut, leidmata kohta peatumiseks. Õigemini me ei tahagi peatuda, sest meid ootab Omaha beach, kus murti II MS selgroog. Oleme kõik seda siiani näinud vaid piltidelt ja vaadates Reamees Ryan'it, kuid oma silm on kuningas. Prantsusmaale kohaselt on kõik piinlikult korras ja kõpitsetud, nii et isegi parklad kiirteel meenutavad pigem Vabadussamba lähiümbrust, mille peal see räpast argielu kogenud silm igal hetkel puhkama jääks.

Omahale jõudsime alles hilisõhtul. Pead sasis soe meretuul. Püstitasime oma telklaagri otse randa, täpselt nii kaugele et tõusu kõrgemad hetked meid avamerele ei kannaks ning samas merevesi võimalikult lähedal katsuda oleks. Oli meil vist pea soe, või tundus vesi õhtul ujumiseks liialt külm, nõnda siis nautisime prantsuse veine ja kodust kaasa toodud kangemat ning lällasime varahommikuni, mil uni viimaks enda ~8300. võidu noppis.

 

Hommik. Äratuseks lainete mühin, mille tugev tuul rannale toonud. jalad viivad järsust võssa kasvanud kaldapealsest üles, kus sakslaste punkrite peale on püstitatud mälestussambad kõikidele tuhandetele hukkunutele. Kuna mõttes oled juba ammugi kuskil Prahas, pakime kiiresti kama ja bussile hääled.

Taaskord imeilusad rannikukülad ning iga paari kilomeetri tagant mõni silt, mis viitab lähedal asuvale veinivillale. Teades, et ületame juba täna Prantsusmaa piiri, otsustame külastada esimest ettejuhtuvat häärberit, et teemoona täiendada. Üldse mitte üllatuseks võetakse meid soliidselt vastu, pakutakse proovida mitmeid siidreid, pärast mida ostame igaüks mõned pudelid ja teekond saab jätkuda.

Pariisi ringtee kulgeb nii 15-20km kaugusel kesklinnast, sidudes omavahel kõik eeslinnakud. Õigemini on meil sellest prantsuse korrapärasusest juba kõrini ning suurem väljakutse oleks Luxemburg või mistahes riik, kus koolides ka inglise keelt õpetatakse. Kauguses näeme kõrgumas Eiffelit. Kohati tekkib isegi kiusatus see raudjurakas üle vaadata, kuid teisalt mattub see mõte sügavale ootusärevusse.

Eiffel on silmapiirilt kadunud ning unustatud isegi see, et enam Pariisis oleme. Järsku käib raksatus ning buss väriseb justkui hakkaksid kõik neli ratast eri suundades minema panema. Õnneks on just selles kohas kiirtee ääres väike tasku, kuhu ennast pargime. Nonii. Buss on katki. Veendudes, et rattad on all ja ümmargused, pistame pead kapoti alla. Esialgu ei olegi seal midagi näha ning teades, et me siia kauemaks peatuma jääme, loodan, et Pariisis on.

 

 

Villepinte on igav mustade eeslinnak ning veel igavam on juba kolmandat päeva bensiinijaamas kämpida. Kuna see õnnetus juhtus meil reede õhtul, on siililegi selge, et enne nädala algust remondimehed meid jutule ei võta. Niisiis mööduvad need esimesed ööpäevad peamiselt kuskil muru peal vedeledes ning juues 1EUR siidreid, mis on hinnast hoolimata hoopis teist masti kõriniisutajad kui Eesti "muud alkohoolsed joogid." Kohati tunneme, et oleme vist ainukesed, kes üldse niimoodi avalikult ja otse pudelist neid jooke manutavad. Võibolla mustad ei joogi alkoholi? Võibolla möödub nende elu ainult hakkliha süües ja autodega äritsedes? Või siis kuskil kohalikus hiiglasuured plekitöökojas, sest siin pole ju autot, mida ei kaunistaks mõni suurem mõlk või puuduvad osad. Tähtis näib olema vaid elektriaknad ja suur bassikõlar pagasiruumis. Või noh mis pagasiruumi saabki olla nelja hiinlast mahutav golfikäru, sest just selliste pisikeste ökokärudega nad seal asukohta vahetasid.

 

 

Pariis. Jällegi üks kärarikas läänelik turismipealinn, mida maa peal valitsevad rikkad valged ning mille põrgulikumat poolt esindavad metroos elutsevad murjamid, kelle peamiseks tuluallikaks on vististi pettused või kotijooksud. Maalilised sillad ja pühakojad ning kitsad kõrvaltänavad, mis palistatud pisikestest kohvikutest ja antiigipoodidest. Esialgu ei leia mitte ühtegi toidupoodi, kust saaks juua osta. Imbudes üha sügavamale tänavarägastikku, leiame lõpuks ühe tagasihoidliku äri, mis meenutab pigem ladu, sest ruum on äärmiselt kokkuhoidlikult ära kasutatud, jätmata ruumi kahe inimese vahele ning ruumi asjadele, mille pilgeni täis tuubitud riiulist valinud oled. Voolava higi hulk tahab vist riideid seljast ära uhtuda ning selleks ajaks unistasin pigem jahedast hotellitoast ja mineraalvee pudelist kui päikese käes leemendamisest.

 

 

Niiviisi need päevad möödusid - mäletamata, mis juhtus eile ning teadmata seda, mis saab homme. Õhtust sai hommik ja hommik tundus nagu õhtu. Kella 12 numbri asemel pidanuks olema pigem võileivad, veini- ja õllepudelid ning hamburgerid, sest need iseloomustaks paremini kellaaja vaheldumist.

Ei saa pannkooki ilma õlita ega õli ilma õluta.