Coustellier

Kakumäe kiviklibune rannaliiv, milles vesipiip tuletamas meelde eelmise aasta varasuviseid õhtupoolikuid, mil niisamuti läksin mereäärde mõtteid koguma. Jällegi on vesi madal, toomas nähtavale mudase merepõhja ning sellel jalutavad noorpaarid, nautimas selle päeva viimast päikest ning peegelsiledat vaadet merele. Just nii. Mitte ühtegi tuuleiili, mis rikuks rohuliblede rahu. Ka mitte nii palju, et lõhkuda need rõngad, mis taeva poole puhutud. Ainsana häirib seda meelerahu taamalt kostuv linnamüra, mis vaheldub pääsukeste kilgetega, sest söödavaid putukaid on täna õhus vist tõesti palju. Nõnda nad siis pikeerivad, kohati tiivaotsad pea merevett ripsamas. Otsides järgmist vereimejat, kelle elutee ühe hea eesmärgi nimel lõpetada. Karjaviisi kammivad nad nõnda merepinda, hinnates vaikust ja kadunud inimkära. Võibolla tulid nemadki siia mõtteid koguma ning võtma päevast seda viimast.

Tagumik liivas ning käed vaheldumisi piibu tulikuumal tuulekattel, et hoida mõtteid eemal sellest, et ilm küllalt kõle. Aegajalt kõnnivad jalad minu eest läbi, kõnelemas ilusast ilmast, ilmast, tööst, vesipiibu kahjulikkusest ja ikaldusest. Inimestel on tõesti palju muresid ning vähe ideid, kuidas neist kasvõi natukesekski eemalduda. Pilk klammerdub aegajalt vägisi selgele silmapiirile ning unistused tuultele, lainetele - mere lõputule avarusele, mida keegi ei tunne enne, kui on kaotanud jalast sussid ning asendanud need surfiga.