Coustellier

Oligi aeg teha selle aasta esimene külastus Nõva puhkealale. Et siis jällegi keerutada üles tolmu neilt kruusateedelt, märkamata, et iga hetkega vajub gaasipedaal üha sügavamale. Asjaolu, mis ajendatud tahtest platerdada juba mööda rannaliiva ning näha selle päeva viimaseid päiksekiiri peegeldumas peegelsiledalt soolveelt. Teadagi on veerevad autos kõlisevalt ringi mõned vabadusse pääsenud klaaspudelid, andes märku, et "kui sa meiega midagi ette ei võta, voolame siia samasse laiali ning matame auto pärmihaisuga."

Mereveest eraldamas veel vaid mõned krudisevad liivaluited ning käed täis põhilisi esmatarbeesemed, mis pärsivad veelgi edasiliikumist. Jõudes üle liivakuhila, avardub sulle nõva päikesepunane silmapiir, rand täis maalilisust ning tühi inimestest. Mõnesaja meetri kaugusel platerdab üle rannaliiva veel viimane surfar, kes arvatavasti leidnud, et tuult pole siit enam kindlasti oodata ning seejärel olen siin üksi. Kohe jõuavad ka teised. Moodustame liival iseenesest vestlusringi, kuulame huvitavaid lugusid laiast maailmast, kitarrid ja vesipiibud rändamas käest kätte ning pudelid, millest eemaldatud see väärtuslikum osa. Neil hetkedel ei olegi vaja midagi enamat. Ei unista sa soojast suvepäikesest ega sääsetõrjevahendist, mis maha ununenud. Jah. Nii mõnigi sääsk oli ääretule rannaliivale ära eksinud. Peagi kerkib meie keskele lõke, hoidmaks eemal kõledat suveööd ning kuivatades need riided, mis juba jõudnud niiskeks muutuda.

Päike loojunud ning pimedamaks enam ei lähekski. Küll aga siis kui puud varjavad su eest sinetava taeva. Niisiis tuli kuskilt mõte ööbida rabajärve kaldal. Metsas on soojem, selge see ning kõik muu läks mingist hetkest uduseks.

Hommik ja esimesed tülikad päiksekiired. Juurikatest ja verejanulistest sääskedes eraldamas vaid õhuke magamiskott kuid see kõik ei olnud probleem hetkel mil silmalaud raskeks ning jalad lodevaks muutusid.

Leotame natuke lanti ning seame sihi taas nõva rannale, meid saatmas hommikused hirmnaljakalt sisutühjad jututeemad. Seniks kuni punetav nahk sind taas varjulisse kohta tiris, pidasid päevitamist selle päeva esimeseks heaks mõtteks. Nüüd siis kama kokku ja tagasi.

---

Esimesed triibulised kakumäel

Pistad varba päikesesooja merevette, nägemata ette lodevat tuult, kuid kõik see käib asja juurde. Just sel hetkel kaovad kõik mured ja kohustused. Ununeb see, et homme hakkab jällegi uus töönädal ning tõsiasi, et täna oled üksi. Jõuad koju ning õhus on tunda neopreeni hingematvat lõhna.

---

Avad silmad, kell tiksumas varajasi keskpäevatunde, nägu Nõvast õhetamas ning tunned, justkui paistaks hommikune päike läbi katuse otse näkku. Keerad pea patja, et tukastada vaid veel mõned minutid, sest justkui oleks ju puudu. Palavus on hingemattev olenemata asjaolust, et aknad olid terve öö avali. Kaks sammu külma vee alla ning üks lootustandev pühapäevak saab alata.

Nonii. Sai lõpuks olude kokkulangemise tõttu ka merele. Oli aega, oli vaeva, mis pärast kõike tasus neid ponnistusi mitmekordselt. Nõnda siis läheme peale tööpäeva Kakumäele, kus vee taandumise tulemusena tekkinud liivasel merepõhjal juba mitmeid surfareid platerdamas. Kes maal liine vedamas, kes juba vees. Kevadiselt külma vee puhul on kõikidel loomulikult mütsid-sussid-käpikud ja mul muidugi neist ei midagi. Sai ju poolteist aastat tagasi hetkelise rahapuuduse ajendil kõik kama maha müüdud ning leides, et purjelaud ei lenda, sai see mõte maha maetud. Nüüd siis sõidan juba esimesi triipusid, sujuv läänetuul märgasid kuklakiharaid sasimas.

Mõni koht lihtsalt ei saa sulle koduseks. Miski, mis muudab muudab selle koha kõledaks nukumajaks. Need värvid, need tunnid üksildased, mil tunned end veidi võõrana. Niisiis jääb üle vaid unistada paremast, loota parimat ning püüda jääda iseendaks. Just sealt sai alguse ka mõte hakata uut kodu otsima.

Olnud elanud mitmeid aastaid paneelmajas, oli see kõik jätnud mulle pildi justkui mälestuse pesast halvimast. See tuttav lõhn, mis su ninna tungib kui oled juba harjunud teisega. See iganenud keskkond, mis väsitab sind iga tund, iga minut. Niisiis näed vaimusilmas võimalikult väikest maja, kus võimalikult vähe naabreid ning võimalikult palju soojust. Koht, kus ärkamine ei tähenda seda, et paned tule põlema, pesed hambad ja võtad köögis kiiruga klaasi morssi, sest juba mõtetes oled sa tööl. Õigemini sa tahaks juba seal olla, sest sa juba vihkad seda igahommikust rutiinset tegevuskava. Sa vajad muutust, kuid kust siis alustada?