Coustellier

 

Kellele see liivatolm, kellele see põletav päike, mis viib meilt naha ka värske olemise? Miks on vaja olla jumekam, olla pleekinud? Pleekinud need kividki seal vaikses lainetuses, tasane liivapõhi, millele lained kirjutanud oma mustrid. Pannes jala jäisesse vette, kuid samad tundes vaid tuult vuhisemas kõrva, sest külma eest kaitsmas kalipso, sussid ja soojad mõtted, sest lausa kannatamatult tahaks kogeda kevadist merd. Seda iga kord kui tunned põsel sooja meretuult ja kui ninas kipitamas mere soolased lõhnalained, püüad saada osaks sellest kõigest.

Nii olen viimased nädalavahetused unistanud sest hetkest, mil saaks veidi eemale inimestest, rannaliivast. Tunda jalge all meetreid rohelist vett ja kuklas tuult, mis liigutaksid ka neid nappisid juuksesalkusid. Viia mõtted merele. Pärast jalutada rõskelt külmast veest kangestunud põlvedel mööda pehmet rannaliiva. Isegi varustuse pakkimine kõlab praegu väljakutsuvalt. Pärast kõike istuda Nõva rannaliival, mängida kitarri ja vaadata kuidas asjad rannaliival tuule käes kuivavad. Õhtul väike grill Keila-Joa RMK puhkealal ning öine retk ujuma. Pärast seda istuda rannaliivale süüdatud lõkke ümber, laulda kõike mis pähe tuleb ja kuivatada tilkuvaid surfipükse. Kui hommikused päikesekiired tuletavad meelde, et ka täna tuleb ilus päev, keerad ennast liblikavastsena tekikoti sisse rulli ja langed sügavamasse unne, kõrval lained murdmas rannaliiva. Tuleb hommik, läheneb pohmakas. Suu on kuiv ja päike põletab nägu, sest unustasid pöörata päiksele selja. Nõnda siis läheneb ka hetk, mil kuuled esimesi hõikeid ning üha tugevamalt rannale rulluvaid laineid. Avades silmad, näed end ümbritsetuna pudelitest,  mõnest sõbrast ning teistest vajalikest vahenditest, mis öösel rannaliivale ripakile jäid. Ühel hetkel ronid hullunult kookonist välja, et võtta ette need 2 sammu, mis jäänud soolase mereveeni. Ja alles siis algabki sinu jaoks hommik. Saabumas uus päev ja uued väljakutsed. Vaatad merd jällegi uue pilguga, hinnates selle olemasolu veelgi enam.

Kõikide nende parimate hetkede ühisnimetajaks on ju rand, sõbrad ja sina. Mitte aga tuim-räsivad tööpäevad siseruumes, kus kellaseierid liiguvad veelgi aeglasemalt. Tööl, kus kellaaeg omab sinu jaoks tähendust ja kus tunned veelgi enam puudust rannaliivast ja vabast ajast.