Coustellier

See igapävane tuttav kodutee, mis on sulle selge väiksemagi detailini. Punasele majale järgnev roheline aed ja seejärel tuleb kollane hurtsik. Justkui lõputu äratundmiste jada. Õigemini on sul kujunenud välja ettekujutus, mida leiaksid ka sealt, kuhu silmanägemine veel ei ulatu. Ja jällegi - see on nii tuttav tunne, tunne kodune. Justkui kolides uude elukohta, kus uus on iga maja ja iga nägu. Uus on ka iga naabri koer ja iga auk neis aiaplankudes. Uuena näivad ka asfaldipraod ja ebatasasused, mis jõuavad sinuni jalustrabavalt ootamatult, sest sa oled ametis ümbruse uudistamisega. Nõnda läheb mööda päevi ja ikkagi leiad sa midagi uut, seniks kuni meist käib läbi midagi sellist, mis muudab selle kõik koduseks. Tundes end ümbritsevat, lootmata leida midagi uut ja paremat.

Kunagi täitis selline tunne ainult kodutänavat, mõnda kõrvalrajooni ning pikavõitu kooliteed, mida eelistasid käia jalgsi, vaadeldes kevadisi raagus oksasid ja päikese käes sillerdavat härmatisega kaetud leheplöga, tuletades meelde ajad sügisesed, mil pärast hirmpikka koolipäeva enam õues platerdamiseks aega ei jäänud, sest pimedus võttis oma. Sügisest sai kevad, mil tundsid, et tuttav kodukant on sinu jaoks muutunud avaramaks. Nendele lisandusid vanemaks saades ka sõprade mängumaad, mida kohati tundsid veel sügavamaltki kui enda kodu aeda ning neid tänavasillutisi, mida oled igapäevaselt jalataldadega laiali kandnud.

Jälgides sekundeid rutakalt tiksumas kevade poole, kadunud ajataju ning vähestest öötundidest tingitud väsimus. Niiviisi ärkadki igal hommikul selle peale, et päike on muutnud su toa harjumatult valgusküllaseks. Töö kaotab äratuskell, kes ei pane tähele seda, et oled juba sokid jalga ajanud ja platerdad poolpaljana köögis, et leida toidet juba eelmisest õhtust kummitavale söögiisule. Niisiis ootan, et need üksikud töötunnid pärast hirmkiirelt möödunud tööpäeva saaks juba sisustada värskes õhus, olles näiteks sõpradega rannas või siis trennis, mis ongi jäänud harjumatult unarusse.