Coustellier

Õigus ongi, et õigust ja õiglust leidub ses igapäevases tavakodaniku argipäevas üha vähem. Kohati võiks arvata, et järgides õigusi, anname õigusrikkujatele ja seadusi erinevalt mõistjatele karistamatult võimaluse olla meist oma tegemistest ees, olla paremad. Leiame selles põhjuse olla ümbritsevast pettunud, kuid jääme iseendaks. Jääme korralikuks ja seaduskuulekaks ning laseme neil võimalust otsivatel sulisilmadel leida järgmine ohver, sest kammitsetult seadustest puudub võimalus neid mõjuvalt karistada. Niimoodi aitame pätte enese teadmata igapäevaselt oma elus edasi ning ajendame neid uutele tegudele. Olgu selleks Eesti liikluskultuuris valitsev olukord, kus vennalikult teisi politsei kohalolekust vilgutades teavitame ning järgmisel päeval leheveergudel laipasid loeme. Loeme ja imestame. Meie ju ometi ei saa selles süüdi olla. Samuti ei saa me midagi nolkide vastu, kes pinalid näpus varahommikul aega veetvalt ühistranspordis mööda linna ringi sõidavad, teadvustamata enesele fakti, et ei õpita hinnetele, vaid iseendale. Meil on õiguskaitseorganid, kelle üle ei valva keegi ning ükskõikne eluviis, mis ei näe kaugemale enda saapaninadest ning nendest, kelle kohta infokanalitest kallutatud laimu kuuleme. Elame iseendale ja oleme pettunud, kui keegi meile ei ela, meid ei mõista ja meid oma raskustes ei aita. Oleme leidnud endale neutraalse polsterpositsiooni selles bürokraatlik-demokraatlikus riigi masinavärgis, tahtmata olla isegi väike hammasratas sest kellavärgist, mis praeguses majanduslanguses tiksub iga päevaga üha väsinumalt - räsitud meie enesekesksest mõttemaailmast.