Coustellier

Olgu kuidas on, kuid ega alkohol käi noortest just eriti suure ringiga mööda. Ei pea ka ennast veel vanuriks ning ka keskiga ei näi veel ohtlikult lähedal. Nõnda siis meenutan olenguid, mil sai vedeletud rannas, seltskonnaks paar tühja pudelit, kitarr ja palju aega, millega ei olnudki õigemini midagi asjalikku teha. Neil aegadel lõppes õhtupoolik vaadeldes loojuvat päikest, mängides liiva sees rannajalgpalli või suitseva suu saatel. Vahelduseks oli öine võrkpall, mis kadus videvikku nagu kõik muu, kui keres on piisavalt mitu õlut. Läks aeg ja läks tuju. See kõik kestis pea terve suve. Nii mitugi suve. Tuli talv, mil mõtlesid sellest. Mõtlesid, mis kõik võiks olla ja mis tegelikult on. Oli mõtteaineid ja samas ei olnud olekut. Kõik keerles vaid ümber kodu, kus lõppes su teekord isegi siis kui vaheldust pakkusid mitmed eemal oldud unetud ööd. Hea on olla rohkem oma elukooli peremees, raskem on olla ümbritsetud kohustustest, halbadest mälestusest ja neist soolastest jääpurikatest, mis sind talvel koduteele saadavad.

Nõnda siis kiirustan trolli peale, kõle tuuleiil ronimas hommikuses hilinemispalavikus ripakile unustatud särgiserva alla. Paremal päeval avastan auto alt jällegi õliloigu, kraabin tuuleklaasi katvasse jääkirmesse paar vaateava ning veeren orjatööle. Hetkest, mil sinna jõuan, hakkan lugema minuteid, mil jäänud ajani, mil ütled uhkelt nägemist ühele päevale, mille oled müünud mõnesaja krooni eest mõnele ärivaistuga tarkpeale. Kuid samas see on elu ja eks igalühel ole erinev palk, taluvus ja ootused. Lootusteks need jäävadki, kui midagi ette ei võta, ega püstita järjekordseid ambitsioone.