Coustellier

Just niimoodi viivad need mõtted õlle juurest tänavale, kulgedes uute ideede otsinguil linnast välja. Täpsemalt siis Väänasse. Kell näitab enamvähem keskööd, ehk siis õige aeg selle aasta viimane ujumine ette võtta. Seekord polnud idee algatajaks mitte mina, sest ma pole hullumeelne. Ja õigus. Selles ei olnudki midagi nii vastuvõetamatut, sest meri ei ole ju seda. Nõnda siis jooksid mustavatesse lainetesse ja see ei olnudki nii raske. Kõhedaks läheb alles siis kui pea vee alla kaob. Ei näe vett, ei näe kallast, rääkimata üksteisest. Näed vaid järgmise rannaäärse linna tulekuma ning mõnda tähte, mis lähenevate lumepilvede tagant kirkalt välja piiluvad....

Need õlleuimasena lõppenud õhtud ning parimad hommikud, mil ei piisa sellest, et unesegasena kümneid korda äratuskella hilisemaks sätid. Vaja oleks veel ainult natuke rohkem soojust, vaba aega ja teda. Mingil hetkel tuletab süütunne sulle meelde, et lubasid tööl midagi hirmvajalikku ära teha ning seepärast ei esitagi nüüdsest projektijuhtidele marukindlaid plaane. Võibolla jätan endast niimoodi veidikene ükskõikse mulje, kuid leian, et see on õigustatud. Töö ei peagi olema meie elus number üks, olgugi, et sinu ülemused seda väidavad. Tee tööd, et elada, mitte vastupidi, sest kaotaja oled sa ikkagi. Olenemata sellest, kui palju sa teenid ning palju sa reaalselt liigutad. Raha ei suuda kunagi tasuda sulle aja eest, mille enda noorest elust kaotad.

Ühel päeval muutus nii mõndagi. Lisaks sellele, et paljud sõbrad-tuttavad on läinud talviselt rutiinsele orjarežiimile, põgenesid 2 neist Eestist püsivalt. Täpsemalt siis aastaks. Eks see aeg on pikk nii neile kui nende sõpradele, kuid see kõik on kindlasti asja väärt. Ja osates väärt asju hinnata, on ka järgmistel sõpradel kohvrid mõtetes pakitud, jättes maha eestlase külma ja kohusetundliku tööinimese varju ning väärtustades elu, mis vajab elamist.

Pudelipõhjad ja neid on mitu. Loendame pudelipõhjasid iga päev suutmata meenutada viimast ja esimest. Otsekui oleks keegi alati su kõrval tuletamas meelde, et esialgsest kahest põhjast peab alati saama 4 ning edasi ei olegi enam tähtis. Ja just selle imelühikese erilise hetke pärast oleme valmis riskima rikutud peo ning haiglase hommikuga.

Esimene lumi tuli nagu ikka ootamatult ja ega ei olnud sellist ootusärevustki. Täpselt samamoodi tekitavad nüüd õõvastust need jõuluteemalised kampaaniad, mis panevad sind mõtlematult ostma enamjaolt ebavajalikku träni. Tuli lumi ja kadus liikluskultuur. Neljast reast sai 1 ning paljud autod näisid kasutumad kui kummikud. Nõnda siis kasutasin võimalust ning käisin lauatamas. Ning täpselt nii nagu pole kadunud oskus sõita lohega, allus laudki esimesest sõidust minu soovidele.

Silmad, pilgud, piilujad:

Silmad peegelpildis ei häbene sind vaadata. Need jälgivad sind hommikul auto tagavaatepeeglist ning ka õhtul aknaklaaside peegeldusest, kui pärast rasket tööpäeva bussiga koju sõidad. Teinekord on ju lihtsam vaadata silma inimesele, kes kannab peegelklaasiga päikeseprille või siis vastupidi - silmadel julgem ümbrust uurida, kui need päikse eest varjatud.

Teinekord ei ole vaja pilkusid nähagi. Tunned neid enda kuklal ning pead pöörates põikavad need üksildust teesklevalt mujale. Eks käitume nii isegi igapäeviti, kuid ohvrina tunneme end ikkagi kuidagi ebamugavalt ning tekib küsimus, mida need silmad sinus nägid, mida nad otsisid.

Teod ja teised roomajad:

Just niimoodi teosammul need viimased päevad möödusidki. Ei eristanud neis õhtuid ega hommikuid, ei olnud kohustusi ja oli võimalusi. Need võimalused, mis viivad meid pimedas Väänasse ujuma ning arvatavasti ei jää see kord viimaseks. Värsked mõtted vaheldusid alkoholisegaste pidudega, tehes õhtust hommiku ning keskpäevast kõleda sügisöö, mil armastad neid nelja seina, soojust, lodevust.