« 2008-06 | HomePage | 2008-08 »
07/28/2008
Nõva päikeselaager, taga-aia grillipäevik ning Austraalia avaplaanid...
Jällegi üks reede selja taga. Pikad põletavad tunnid kakumäe rannaliival ja sisutud ja kohati lausa rusuvalt mõjuvad töötunnid. Nõnda siis saab õhtust hommik ja hommikust õhtu. Just sellistel hetkedel, mil saad rahulikult liikumatult lebada, lendavad tormitulena läbi pea just need parimad mõtted ja ideed.
Lähen koju magama, teadmisega, et järgmine päev tuleb jällegi üks neist tootlikest. Just nõnda siis oleme viiekesti Laagri maksikas ja varume teemoona, et Nõval ööpäev vastu pidada. Päike kisub juba troopiliseks ja nõnda on aeg avada üks õlu.
Nii umbes tund aega tolmendame kruusateid ning seejärel logistame mööda kitsast teed Peraküla randa, leides eest suurema hulga suvitajaid kui surfilaagri tipphetkedel. Ja edasi läks juba kiiresti. Kama autost välja ning vette. Õigemini meenutas see rohkem leigemat vannivett, sest mingit tuju ei olnud veest välja tulla.
Nõnda siis möödusid järgnevad tunnid, minutid, kord vedeledes rannaliival, siis eemal luidetel, sõid metsas mustikaid ja lõpuks logelesid niisama puude piiril, kus sääsed kippusid närima ning möiraloomad tülitama.
Hommik peletas pimeduse ja samal ajal ka minu une, sest magamine on suht komplitseeritud, kui keegi alatasa sulle selga komistades liiva näkku pillub, tühjalt jaurab - samal ajal möirgavad meetrite ulatuses aina suuremaks tõusvamad lained ning teravad päikesekiired, mis panevad sind vaistlikult magamiskoti üle pea tõmbama.
Ärkad, otsaesine leemendamas ning huuled tulikuumaks köetud, keerad pea ning lainete kohin uinutab sind taas.
Jällegi teed silmad lahti, sest randa on ilmunud esimesed inimesed - lohesurfiarid, kes enda nööre risti-rästi üle rannaliiva veavad ja sisinal õhuballoone täidavad. Mõjub rahustavalt. Suikud unne.
Veelgi suurem lainete kohin. Samuti kõva tuul, mis aegajalt rannaliiva üles keerutab. Nõnda siis mõtled, nägu ja kõik kohad liivased, et kas selline see hommik siis pidigi olema. Seejärel virkud kiiresti, poed ussina välja magamiskotist, viitsimata selle lukku avada. Särk seljast ning paari sammu pärast leiad end soolasest jahutavast mereveest. Jahutust ja kastet vajab ka kõri ning seega liigud laagri poole, kus vedeleb täiesti ebareeglipäraselt rümpadena mitmeid tuttavaid eilsest õhtust ja eelnevatestki.
Hambapesu ja siis hakkavad ka need esialgu elututena tunduvad inimkehad liivaluidete vahel päid kergitama.
Nõnda kulgeme tolmuraketina taas Tallinna poole tagasi, kuigi alati peame tunnistama, et meil polegi siin õigupoolest pea midagi ootamas.
---
Just eelnevat tunnistades sündisid ka paar päeva tagasi idee minna maa kuklapoolt avastama. Nii aastaks ajaks kängurudega jaurama ja koaalakarudele urgu kaevama, mhmh. Tegelikult tahaks lihtsalt see talv vältida seda rutiinnset Eesti ideaaliks peetavat tööinimese igapäevaelu, kus põhiosa moodustavad pingerikkad töötunnid siseruumes ning ülejäänud aja peitud pimedusekiirte eest koduseinte vahele. Või siis uputad kerge töödepressioonist tingitud oleku kuskile õlleklaasi ning vaikid selle maha nagu kõikidel eelnevatel päevadel tehtud.
---
Natuke teistmoodi möödus aga see kesksuvine pühapäev, mil istusime tagaaias, pead mõtetest tühjad ning täidetud need klaasid. Selleks, et tähistada taaskord ühte kainet pühapäeva õhtupoolikut. Kuuma juustuga röstsaiad ning grill hotdog'id.
02:05 Permalink | Comments (0) | Email this
07/22/2008
Uskumatu Saaremaa
Nõnda siis sai pakitud need kaks asja, sest tähtsamad asjad jäävad tahest tahtmata tavaliselt koju ning teekond sai alata.
Pikk ja väsitav tee Virtsu ning nii uskumatu kui see ka ei ole, siis saime peatumata praamilegi sõidetud, missest, et meie üritus langes kokku igasuvise Õlletoobriga. Aga eks meil olid omad toobrid ning niimoodi viis praam meid kibekiiresti lähemale öisele kadakamerele. Muhu ja pool Saaremaad möödus otseses mõttes lauldes ja jaurates ning lõpuks ometi leidsime ka selle külasopi, kus meie kinnitõmbetoober aset pidi leidma. Õigemini pidavat tähistama mitme kursakaaslase sünnipäeva, kel oligi see õige päev ning kelle sünnipäeva rõõmuga meelde tuletasime.
Omasoodu kiiresti möödus see öö ning päikesetõusu varjasid verejanulised sääseparved. Möödus päev ning möödus teine. Möödus nii mõndagi ning meenutada jääb sest paljugi meeliülendavat...
19:20 Permalink | Comments (0) | Email this
07/17/2008
vennad, lained, tuul ja Vääna-Jõesuu
Nõnda sisutult on möödunud need viimased päeva paar, mis veedetud peamiselt kodus, vaadates, kuidas tumedad pilved vahelduvad harva mõne sinise taevalaiguga. Nõnda laiguliseks tõmbus ka meeleolu, mis vägisi tahtis võrrelda tänast nende viimaste nädalapäevadega.
Kuid kus pilvi, seal tuult. Nõnda siis pakkisime enda purjed-mastid ja tee viis meid Väänasse. Puuladvad lubasid küll veidi pilvist rannailma, kuid kohale jõudes leidsime eest lendleva rannaliiva ning kohati paarimeetrised lained. Mõtlesin siis, et miks mitte proovida kite'i. Tuul puhus kergelt üle poolsaare, kuid merel oli ta täiesti okei. Samuti puudusid kaugemal merel vahused lainetipud, mis muutusid seal hoopiski kõrgeteks ja ümaratipulisteks hiigellaineteks. Kuna purjelauduri elus pole ma veel kuigi kogenud, siis tundus täna lohesõit tõesti õigem, kuigi ehk sedagi pole peaaegu aasta kogenud.
Lohele nöörid, laud kätte ning lainetesse. Ning kui uskumatu see ei ole, siis tundus kõik justkui instinktiivselt loomulik ja lihtne. Nõnda siis sõitsin mitu pikka otsa merele ning tagasi, uimed vett kõrgele õhku pritsides. Lohe jäi ehk selle tuule jaoks veidi nõrgaks, kuid väga palju ei pidanud sellegi poolest vees vedelema. Aerutamine ja otsene füüsiline trenn. Iga laine meenutamas aegu ammuseid ning tekitamas soovi taas lohesurf enda jaoks avastada. Sama tunde tekitasid ka tuttavad surfinäod, kes aegajalt vennalikult käega viipasid ning kes minu jaoks peaaegu unustusse vajunud...
16:19 Permalink | Comments (0) | Email this
07/13/2008
Tsivilisatsioon ja Nõva Surfilaager
Niimoodi see siis oligi, et õhtul sai enda elamine autost teise ümber kolitud. Seejärel viis tee Tallinnast välja, et unustada jällegi kõik mured ja ossikultuur. Sauelt lisandus meiega veel paar inimest ja kohti olnuks nagu rohkemgi. Kuid seda arvad sa seni kuni uni silma tikub ja kolme inimese persealune muutub sujuvalt kohaks, kus ennast enne järgmist sõiduvahetust välja puhata. Nimelt oli plaanis läbida võimalikud kiiresti see idablokk. Plaanis oli näha midagi soliidset, stiilset, kultuurse ja muidu ilusat.
Ei. Mitte, et me tahtnuks muuseumites ilusaid pilte ja vahakujusid vaadata. Pigem tahtsime vaadata maailma üldisema külje pealt. Vaadata inimesi, söögikombeid ja teisi kultuure.
Tähtsusetult tühi ja lõputu Poola oligi vist suurim takistus, mis eraldas meid andestamatult läänemaailmast. Nõnda rusuvalt mõjusid ka need mitmed tunnid, et sõita läbi need metsateed, mis tärgeldatud tihedalt enda nooruspõlve tagasi ihkavate keskea kriisis rabelevate kehamüüjatega. Nõnda siis paistis nagu ikka kaugelt ilus miniseelikuga naisefiguur, kuid lähemale jõudes puges sest välja tõeline peletis. Aga eks rekkameestel on kah oma elu, mis möödub peamiselt istudes. Unelevalt istudes.
Istumisest olid väsinud vist kõik need persed. Nõnda siis mugistasime Poola tanklates isuga moosi-hotdog'i, mängisime futbäägi ning säilitasime ebakainust igaski mõttes.
Saksa kiirteed möödusid tühjalt nagu rännak läbi ussi seedimise. Kõik läks kiiresti ja ei näinud vist midagi peale nende katkendjoonte ning betoonmüüride.
Edasi eriti ei mäleta ja tagasi tulekuski polnud midagi olulist. Päevad möödusid kõike muud kui tavalist rada pidi.
---
Tagasi. Kuigi pea iga päev algas ja lõppes eranditult dushi all, tundsime Eestisse jõudes end äärmiselt räpaselt. Ehk oli vaja maha pesta kõik need lollused, häbi ja nägemus ilusamast maailmast. Või kes teab. Võibolla oli see ikkagi higi. Nõnda siis oli tore olla jällegi kodus, sest seda ei juhtu siin suvel just eriti palju.
Palju ei mäleta, kuid see see tripijärgne päev möödus vist küllaltki uimaselt, töllerdades Kakumäe ja Veskimetsa vahel. Otsides mõtteid paremaid. Mingi püänt pidi asjal ikkagi olema, sest kuni praeguseni pole ükski õhtu möödunud kodus aega surnuks lüües.
---
Jällegi üks päev kakumäel. Päev, öö ja varahommik. Jällegi veel üks päev. Ja siis see mõte sündiski. Miks mitte täna jällegi Nõvale? Rahad on otsas ja seega Mändjala surfilaager ei tulnud eriti kõnealla. Nüüd siis elame traditsioonides ja leiame end peale mitmetunnist planeerimist jällegi Nõva paradiisirannalt. Mõned laulud ja mõned tulitavad näpuotsad. Soe vesi ning kuumad ärkamised rannaliival. Väheke alkoholi ja palju nalja. Just nii palju me mäletame ja mäletada tahame. Ja ega rohkem see tuulevaba rand lubanudki...
17:50 Permalink | Comments (0) | Email this
07/04/2008
Nõva Mussilaager
Eks nii kiiresti kui need mõtted meil tekkivad, nii kiiresti nad ka teoks saavad. Kohati valitseb täielik kollektiivne otsustusvõimetus. Niimoodi võime istuda tunde ühe koha peal ja teha üksteisele etteheiteid, et keegi mõne tõeliselt reaalse ideega lagedale ei tule. Niimoodi mõttetühjalt möödus ja see neljapäev. Möödus ka neljapäeva õhtu ning siis sai selgeks - nagu eelnevatel päevadel plaanitud, läheme autokaravaniga Nõva randa.
Sõit oli nagu oli. Tühjad teed ja mõtteid täis pead. Pudelid ja klaasid, puhtad ja kakased. Niimoodi kulgeb sõit mööda auklikku kruusateed ja Nõvast lahutab meid kümmekond ootusärevat kilomeetrit.
Kohale jõudes leiame eest surfikate poolt vallutatud RMK puhkeala. Ja muidugi tulid siis järgemööda meelde need asjad, mis maha unustatud. Aga ega ei hooligi, sest ainult paremaks saab minna. Nõnda siis istume liivaribal, veest lahutamas mõned meetrid. Kuulame tuulevaikust ning näeme kustunud karavaniaknaid. Kõik vist magavadki.
Mõni aeg hiljem on õhu vallutanud kitarrihelid ning oskamatu kuid kohati täiesti pädevalt improviseeritud laulujupid. Avanevad korgid ja õhkkond läheb üha üllamaks. Vahel lausa loodad, et tuleks keegi, kelle sa enda kisamisega üles äratanud ja ütleks midagi. Kasvõi negatiivset. Aga, et ta tuleks. Muidugi olid unistused veel suuremad.
Õhtust sai hommik ning hommikul vedelesid kõik veel rannaliival. Endiselt laul, endiselt kitarr ja endiselt need tulitavad näpuotsad. Kõrvetavalt kuum päike ning suve kohta uskumatult jahe merevesi. Aga see kõik oli hea, sest kritiseerida võime vaid iseend.
17:23 Permalink | Comments (0) | Email this