« 2008-07-04 | HomePage | 2008-07-17 »
07/13/2008
Tsivilisatsioon ja Nõva Surfilaager
Niimoodi see siis oligi, et õhtul sai enda elamine autost teise ümber kolitud. Seejärel viis tee Tallinnast välja, et unustada jällegi kõik mured ja ossikultuur. Sauelt lisandus meiega veel paar inimest ja kohti olnuks nagu rohkemgi. Kuid seda arvad sa seni kuni uni silma tikub ja kolme inimese persealune muutub sujuvalt kohaks, kus ennast enne järgmist sõiduvahetust välja puhata. Nimelt oli plaanis läbida võimalikud kiiresti see idablokk. Plaanis oli näha midagi soliidset, stiilset, kultuurse ja muidu ilusat.
Ei. Mitte, et me tahtnuks muuseumites ilusaid pilte ja vahakujusid vaadata. Pigem tahtsime vaadata maailma üldisema külje pealt. Vaadata inimesi, söögikombeid ja teisi kultuure.
Tähtsusetult tühi ja lõputu Poola oligi vist suurim takistus, mis eraldas meid andestamatult läänemaailmast. Nõnda rusuvalt mõjusid ka need mitmed tunnid, et sõita läbi need metsateed, mis tärgeldatud tihedalt enda nooruspõlve tagasi ihkavate keskea kriisis rabelevate kehamüüjatega. Nõnda siis paistis nagu ikka kaugelt ilus miniseelikuga naisefiguur, kuid lähemale jõudes puges sest välja tõeline peletis. Aga eks rekkameestel on kah oma elu, mis möödub peamiselt istudes. Unelevalt istudes.
Istumisest olid väsinud vist kõik need persed. Nõnda siis mugistasime Poola tanklates isuga moosi-hotdog'i, mängisime futbäägi ning säilitasime ebakainust igaski mõttes.
Saksa kiirteed möödusid tühjalt nagu rännak läbi ussi seedimise. Kõik läks kiiresti ja ei näinud vist midagi peale nende katkendjoonte ning betoonmüüride.
Edasi eriti ei mäleta ja tagasi tulekuski polnud midagi olulist. Päevad möödusid kõike muud kui tavalist rada pidi.
---
Tagasi. Kuigi pea iga päev algas ja lõppes eranditult dushi all, tundsime Eestisse jõudes end äärmiselt räpaselt. Ehk oli vaja maha pesta kõik need lollused, häbi ja nägemus ilusamast maailmast. Või kes teab. Võibolla oli see ikkagi higi. Nõnda siis oli tore olla jällegi kodus, sest seda ei juhtu siin suvel just eriti palju.
Palju ei mäleta, kuid see see tripijärgne päev möödus vist küllaltki uimaselt, töllerdades Kakumäe ja Veskimetsa vahel. Otsides mõtteid paremaid. Mingi püänt pidi asjal ikkagi olema, sest kuni praeguseni pole ükski õhtu möödunud kodus aega surnuks lüües.
---
Jällegi üks päev kakumäel. Päev, öö ja varahommik. Jällegi veel üks päev. Ja siis see mõte sündiski. Miks mitte täna jällegi Nõvale? Rahad on otsas ja seega Mändjala surfilaager ei tulnud eriti kõnealla. Nüüd siis elame traditsioonides ja leiame end peale mitmetunnist planeerimist jällegi Nõva paradiisirannalt. Mõned laulud ja mõned tulitavad näpuotsad. Soe vesi ning kuumad ärkamised rannaliival. Väheke alkoholi ja palju nalja. Just nii palju me mäletame ja mäletada tahame. Ja ega rohkem see tuulevaba rand lubanudki...
17:50 Permalink | Comments (0) | Email this