« Selgimisteta, muutusteta | HomePage | Tootlik pühapäevak »
06/10/2008
Suvi, rand, päike
Nagu mõnigi päev varem, lähen kakumäele, et meenutada seda, mis meenutamist väärt. Meenutama ning võibolla, et õpin midagi uutki. Mulle ei meeldi õppida, kuid kitarrimängu armastan ma päris kindlasti. Meeldib kuulata, meeldib vaadata, meeldib mängida ja luua midagi uut. Nõnda siis istungi liivasel mättal, tuule eest varjuks suurem põõsas ning silme ees parim vaade merele. Ka meri on täna südames, sest surfi vaatamisest on raske väsida. Väsivad ka jalad, mis sunnitud asendis istumisest surisema hakanud. Nõnda siis tuleb vahel sirutada, sest ka piip nõuab omad sirutused. Niimoodi möödub ehk tund või kaks. Vaheldust pakuvad vaid paarikesed, kes kasutavad võimalust, et tuulise ilmaga tühjas rannas koerale jooksurõõmu pakkuda. Ja just siis kui käed külmast ning kitarrikeeltest tuimaks hakkavad muutuma, astub põõsa tagant välja nii meetri pikkune poisinaga koos enda 2x2 papaga, kes jääb taamale vist omasid mõtteid mõlgutama. Poiss astub aga otsejoones minuni ning kõnetab mind arusaamatus idanaabrite keeles. Jäädes minu jaoks mõistmatuks suutis ta siiski kätega õhus ringe joonistades mulle selgeks teha, et tahab kitarri proovida. Lapsele ei ütelda "ei"... eriti veel nii enesekindlale võrsikule. Võibolla ta oli kunagi kitarri käes hoidnud, seda ei lubanud meie keelebarjäär kohe selgeks teha, kuid pill ise kattis minu jaoks enamus poisi kerest ning poisi jaoks vist pool merevaadet. Seejärel ulatas ta pilli õrnalt mulle tagasi ning minu hämmelduseks otsis oma määrdunud käega taskust välja ühe kõige hullemas seisus 50-sendise, mida ma eales näinud ning pistis selle mu piibukotti. Elasin hetkes ja see hetk oli üks parimatest. Seejärel, jättes mind mõtetesse tardunult liivale istuma, kõndisid poiss ja tema isa otsejoones varasuvisesse merevette.
Päevi tagasi istume jällegi karjakesi liival, teeme vesipiipu ning ajame vaikuse peletamise eesmärgil äärmiselt ebamäärast lambamöga. Meie kõrval mängivad rannavalvurid võrkpalli, kuid meie ei viitsi. Teisel käel logeleb liival paar peaaegu et koledaks päevitunud neiut ning neist omakorda meetri kaugusel tumedates teksastes ja paarikümne aasta taguses kiletressis hilises keskeas härrasmees, kes püüab iga võimaliku hingelisega kontakti ja jututeemat luua. Tema parimaks mõttekaaslaseks on aga taarakott, millel ta emaliku pilguga silma peal hoiab. Nõnda siis raiskas ta tervelt 5 sekundit mu suve
- "Hei. Mulle meeldib see auto!"
Aaa. Mulle meeldivad tüdrukud.
Aga kui improviseerimisvõime näitab andekust, kas siis ignoreerimisvõime näitab sõprust? Ja see peabki näima seosetu.
http://www.youtube.com/watch?v=bsVIVqmTjYw
http://www.youtube.com/watch?v=Z7jSXwWODAA
22:43 Permalink | Comments (0) | Email this