« 2007-09 | HomePage | 2007-11 »
10/22/2007
Oh Persse Elektri Lühis
Bussiga sõita on hea. Vähemalt selle jää kaapimise töö teeb minu eest ära bussijuht ning esimesed 10 minutit ei pea hambaid klõbistama. Samuti näeb rohkem inimesi.
Nii aasta aega tagasi oli võõraste inimeste mitte nägemine justkui puhkus silmale ja hingele, nüüd aga on see hoopiski vastupidi. Igas võõras leiad midagi head. Kujutad ette, et ta võiks olla. Sest põrnitsedes igal hommikul pool tundi eesoleva auto tagatulesid ei tekita just emotsioone. Vahelduvaid.
Nüüd siis tunnen veel rohkemgi puudust päikesest, sest tavaliselt ma seda ei näe. Tunnen puudust suvest, mereveest, tuulest ja lumenõlvadest.
Ja muusikat: http://www.youtube.com/watch?v=jATrcE2UMkc
10:40 Permalink | Comments (0) | Email this
10/12/2007
Esmaöö, teisiöö, kolmaöö, neljaöö, reedeöö, laupäev ning pühapäev
Just selline see see tööinimese elu ongi. Ärkad pimedas, pesed kinnisilmi hambaid või kirud autosse unustatud hambaharja. Ikka veel pime, vihmane. Lubas lörtsigi, kuid jäi tulemata. Ka tööle sõit ise pole suurem lõbu. Esimesed 10 minutit klõbistad hambaid, sest lihtsalt nii külm on. Jõuad tööle ja ikka veel on pime. Läheb veel pimedamakski.
Niisiis olen tööl. Jällegi esimene, sest väldin liiklusummikuid. Ja vaatamata, et mu tööpäev lõppeb siis tund-paar varem, ei luba see nautida sügispäikest ja langevaid lehti. Niisiis algab iga sügisene esmaspäev ootuses ja lootuses, et peagi on nädalavahetus.
Õigemini ei olegi tähtis. Ei ole päevi, kellaaegu. On vaid hetk milles viibin praegu.
Lumenõlvad või rannailmad. Pole vaja kevadisi lume alt kooruvaid koerasita hunnikuid ega sügisest lehelöga.
12:12 Permalink | Comments (0) | Email this
10/07/2007
Gambler
Jällegi sügis ning jällegi Suurupis. Tore. Sest see on minu viies katse pärast surfilaagri kütet korralikult pudelipõhjalt tõde otsida. Või mida me sealt otsisimegi. Õigus. Nii mitugi aastat järjest oleme suurupis peldikupotti ja lauajalgasid kallistanud, hommikul ärganud tapva peavaluga ning bussi oodates haigeks külmetanud. Seekord läks paraku natuke teisiti.
Kell on juba palju. Paar rummikoolat jäigi selle korra piiriks ning eks see piiritus ongi tegelikult haavade ravimiseks. Võibolla oleme selleks liiga vanad. Võibolla sõnastasime enda jaoks lahti mõisted "hea" ja "alkohol," sest need kaks ei käi vististi käsikäes.
Alkohol võitis, kuid mitte meid. Niisiis istume täiesti kainete ja teovõimelistena ümara laua ääres ning laome žetoone. Hetkedest said minutid, minutitest tunnid ning tundidest jällegi hetked. Aeg lippas lennutiivul.
Kell on nii 3 öösel ja oleme minekuvalmis. Mõttetu pausi täidavad aga meenutused eelmistest kordadest. Kas oleme me nüüd ühe aastaga nii vanaks jäänud, et mitte ei jõua? Ainult, et veeta vanade klassikaaslastega mõned tunnid ja seejärel koju magama. Sest vägagi tõenäoline hommikune peavalu ei innustanud mitte alkoholi tarvitama ning kodus ootavad külmad linad.
What's good needs no defination
18:40 Permalink | Comments (1) | Email this