02/13/2011
Paus 15 minutit? Ei. 34 päeva!
Tavaliselt tähendaks õllepaus seda, et avad pudeliga teise, et saada mõtted eemale sest nüristavast talvepäevast, mil päikese soojendab sind vaid mälestustes.
Nõnda see siis oligi. Alates advendikuust leidsid iga päev põhjuse võtta aeg maha. Võtta aeg juure pealt maha. Nõnda siis ei jätnud pea kordagi kasutamast võimalust tõsta toidukotti mõni vedel leib ja teinekord veel rohkemgi. Peagi tekkis küsimus, et kas selline see elu ongi? Kas teisiti enam ei saa?
Käes oli jaanuari keskpaik. Ikka veel ei olnud midagi muutunud. Plaanist alustada uut aastat kainemalt ei tulnud vist jällegi midagi välja. Selle terviseks avad järjekordse pudeli ja lased muredel vajuda pudelipõhja. Tõsi, teinekord aitab paar õlut tuua pähe uusi mõtteid, teha uusi tegusid ja mängida uusi lugusid. Nõnda siis võtsin mõne sõbraga ette enneolematu katsumuse - veeta järgnev kuu ilma igasuguse alkoholita.
Esimesed päevad tundsin, et midagi on sest päevast justkui puudu. Tundus ju uskumatu, et suudad õlle maitse unustada ja kasta keelt jookidega, mis ei muuda su meeleolu. Ei muuda sind, sest tahaks korragi päevas olla natuke teistsugune. Olla kuskil mujal. Ütelda, et "kes hommikut kardab, see õhtut ei näe!"
Nädalaga jõudsin olukorda, mil ei tekkinudki vajadust alkoholi järele. Mitte mingisugust. Välja arvatud hetked, mil sattusid pubisse või mujale, kus tundsid ennast musta lambana. Miks sa seda endaga teed?
Raske on sellele vastata. Ühte pidi ei olnud eriti tahtmist kakumäele ujuma minna, mis oli karistuseks, kui enne 18 veebruari alkoholi maitsed. Teisalt on pea võimatu saata mööda järjekordne nädalavahetus teadmisega, et näed väga palju purjus inimesi ja oled ise kainem kui keskmine autojuht.
Täna on 28. päev. Tahaks õlut. Tahaks ütelda ei kangemale. Tahaks vaid tunda õlle karget maitset, juua ühe teise järel ning ütelda, et "see on nii hea!" Tahaks, et iga päev oleks see esimene. Mida ma siis lõppude lõpuks tahan?
Süües kasvab isu. Juues samuti. Nõnda siis tahaks seda kainet perioodi lükata jaanipäevani. Lihtsalt, et ennast ületada ja teisi üllatada. Oli see pakt ju proovimaks, kas olen alkoholist sõltuvuses, kuid kui pikk periood peaks olema selle tõestuseks, et suudan ükskõik mis ajal ütelda pudelile "EI" - genereerida häid ideid elust enesest.
Ei taha panna sibulaid nutma!
03:22 Permalink | Comments (1) | Email this
01/03/2011
Uus aasta = uus raha, vanad sead!
Võib jääda märkamatuks, et jällegi on uus aasta, kuid vaevalt jätad tähelepanuta seiga, et poes laotakse sulle saja kroonise asemel hunnik sente. Olgugi tõsi, et nende sentidega saad järgmine päev osta õlut ja muudki vajalikku.
Tekkibki küsimus, et milleks kõik see pudimajandus. Eestlasena oli enda raha omamine veel üks viimaseid võimalusi tunda veidigi praeguse riigikorra üle uhkust. Juubeldamiseks põhjust ei olnud, aga ikkagi üks pisike asi, mis teeb südame soojaks. Oma raha, oma lipp. Kõik ülejäänu muutub selles valimiste-eelses tohuvapohus sisutuks klombiks, kus olles mustatud, loobid teistki sitaga, mõistmata, et kõrvaltvaataja silmis näib see kurbnaljakana. Siis näidatakse näpuga, tuues välja näiteid teistest konkurentidest samalaadsetes olukordades. Ja kõik ongi sead! Keegi võiks ju sõeluda poliitmaailmast selle kõntsa ja tuua asemele inimesed, kes on pädevad tegema oma tööd ja ka selle eest vastutama.
Sealiha on hea. Maruhea. Ei teagi, mispärast moslemid seda tõsiasja ei mõista. Selgegi, et kui sead slummides prügikastide vahelt toitu otsivad, ei kõlba nende liha kellegi toiduks, aga pöördume siis tagasi inimesteks ja hoolitseme enda kodumaa eest. Õpime ometigi hoolima endast ja ennast ümbritsevast. vastasel juhul oled sina see siga.
18:52 Permalink | Comments (0) | Email this
12/06/2010
Nii palju, mida mäletada - nii palju, mida lihtsalt ei mäleta
Jällegi on möödunud üks lennukas poolaasta, märkamata, et läbitud saab peagi olema veerand sajandit elujoont. Jälle ja jälle tuletab keegi ülevalt mulle meelde, mida mõtlesin nii 18 aastane olles inimesest, kes on 25. Mis olid ambitsioonid ja kus oleme nüüd? Võib isegi väita, et 18 aastasena nägime tulevikku palju kirkamates värvides kui nüüd, mil tulemas on rahareform, õhus on sõda Koreas ning peas kummitab vaid mõte lähenevast tööpäevakust. Kuid mida hallimas maailmas elame, seda enam õpime hindama neid kõige ilusamaid hetki.
Vabaduse tipphetked, mida kõigutab vaid teadmine, et ei ole me enda uuest rahast, eurost, sõltumatud. Seeläbi kulgebki tööike läbi meie igapäevase elu, jätmata midagi halba meelde tuletamata. Järgmiseks võtad seinalt kitarri, mängid loo või kaks ning kui veab, tuleb uusi mõtteidki ning mõtteid, mis siluvad peast need murekortsud ja asendavad selle siira naeratusega. Kui kõver on sinu elukõver ning kuidas sinu õlu soojaks läks?
---
Kolisin nüüd mõneks ajaks vanalinna. Oli see tegelikult kunagi unistusekski. Eks näis, kas ta seda ka väärt oli. See esimene kuu pole aga erilisi pettumusi valmistanud. Järgmiseks aga tahaks kuskile, kus laine kaldasse lööb. Mitte sinna elama. Tegelikult ongi see jahe sügis suutnud meid siseruumides liiga kaua kinni hoida.
Elu näitab, kes paindub ja kes murdub
23:56 Permalink | Comments (1) | Email this
07/26/2010
Nõva õlilaager, Surfilaager ja teised suvelaagrid
Tegutsemiseks on vaja alati kusagilt alustada. Kes alustab enda suvepäeva, ärgates pärastlõunal, teades, et ees ootab soe merevesi ja tulikuum rannaliiv vaheldumas külmade jookidega. Teine lükkab edasi varahommikust äratuskella, seni kuni päike ta äratab ning tormab siis, võileib hammaste vahel, täitma enda töökohustusi.
Enda keskmisel suvepäeval olen mina just see "keegi teine," sest puhkused on puhatud kuid samas tunnen, et veel nii palju on tegemata - nii palju on veel võtmata sest suvest, mis teadagi annab jõudu oodata järgmist. Seega kulgevad mu argipäevad olles kaugel töömeeleolust ning samas nii kaugel elust kui minule olulisest. Niisiis on käes reede, aeg pakkida tähtsamad asjad, ning ikkagi unustada mitmed olulisemad, aga niimoodi see juba on. Mäletades tähtsaid asju, unustame alatasa veelgi vajalikumad. Elu läheb edasi ja pigihõnguline maantee viib mind jällegi Nõvale. Ja lootes, et trääntsipeadel aku siiski mingil ajal tühjaks jookseb, seame üles laagri ja tormame kehasooja merevette, teadmata, et ees ootab ebakaine magamata öö ning ebareaalselt tuline rannapäev.
---
Surfilaager. Alati tuleb ta nii ootamatul ajal, nõnda ka seekord. Vahepeal olin jõudnud unustada, et too kvaliteet-üritus meil, eestlastel, olemas on. Teades, et tuult ei luba, jäi Tallinnasse ka surfikama. Kaasa vaid see kõige vajalikum ning poole tööpäeva pealt Roosta poole ajama, et jõuda ette reedestest minejatest.
Laagriväravas tervitati mind soovitusega üldse mitte autoga laagri alale pressida ja too soovitus kujunes ka kasulikuks, sest parkimiseks pidi vähemalt 3 mõttekaaslast kinni parkima. Niisiis rummikoola termosesse ja esimene vaade laagrile:
Surfilaagrist polegi tegelikult vaja kellelegi midagi rääkida, sest surfilaager räägib endast igaleühele, kes seal korra ära käib. Seega olge 2011 kohal, võtke kaasa hea tuju ja teised head asjad. Rohkem pilte leiate: http://purjelaualiit.ee/surfilaager/?page_id=11
Vabalava:
---
Olen mitmeid aastaid plaaninud ennast ükskord Leigo järvemuusikale vedada. Ka see aasta pole erand. Erand on ta aga selle poolest, et olen nüüd Leigol ära käinud, näinud veidi Leigo elu ja olu. Näinud seda, milleks on võimelised inimese käed ja ambitsioonid ja see kõik on fantastiline. Lisaks sellele paljudki atraktsioonid, millest on raske mööda vaadata.
Iga selline retk tuletab jällegi meelde, et meie kaunil kodumaal on veel paljugi avastada. Enjoy!
http://www.youtube.com/watch?v=tkyqpbCelKo&feature=pl...
10:15 Permalink | Comments (0) | Email this
04/16/2010
Reklaam, loodusjõud ning looduse jõuetus
Kui miski veel tooteid müüb, siis on see reklaam. Küll mitte see reklaam, mida kuuleme raadiost, näeme telekast või tunneme läbi värvidest valutavate silmade, vaid see, mida kuuleme vahetult inimestelt, keda me usume või uskuda tahaksime. Seega tekib jällegi küsimus, et milleks seda kollast ei-midagi-ütlevat sädistamist, mida meile korduvalt pähe haamerdatakse?
Keegi siiski vist veel usub, et leidub neid lolle, kes võtaksid sind sõnast, harjal sarvist, seaks palge püssi ja saadaks kuuli sinna kuhu sina, reklaami tellija, soovid. Muidu oleks ju otstarbekam alandata selle reklaami maksumuse arvelt toote hinda, mis on mõnegi arvates parim reklaam. Kes siis ei tahaks osta mõistliku hinnaga head toodet. Toode tõestab iseennast ja ei vaja rohkem sõnu. Toode toodab häid sõnu, mis liiguvad suust suhu. Aga ikkagi, milleks siis üldse?
Vastus tundub olevat lihtne. Nimelt on liigagi palju naiivseid inimesi, kes usuvad seda jama, mida me iga päev kuuleme. Nemad, kes usuvad, et "parim" tähendab eranditeta parimat ja kui see isegi seda ei ole, siis ei määrita sulle pähe kõige hullemat. - Vaevalt küll. Pigem vajavad reklaami just need kõige halvema hinna-kvaliteedi suhtega tooted, suunitlusega, et vähemalt need ebataibukamad inimesed neid poekorvi tõstaks.
Loodus ei vaja reklaami - ta käitub vastavalt reeglitele, mis on vaieldamatult õiged. Kui midagi on liiga palju, siis reguleeritakse vastava isendi elutingimusi niimoodi, et nende populatsioon väheneks. Kui miski on väljasuremise ohus, siis paranevad nende elutingimused ja võimalus taastuda. Kui inimesi on liiga palju, suureneb fataalsete haiguste osakaal, võimust võtavad enesehävituslik eluviis, elupõletamine, mõistmatus. Siis lakkavad magamast vulkaanid ja tõusmast suvepäike.
Teisalt näib loodus olevat jõuetu takistamaks seda hävituslikku inimtegevust, mis pürgib vägisi selle peale, et poleks maapinda kuhu astuda, vaid trambiksime teiste inimeste varvastel. Praegu pole see aeg. Ärge astuge üksteise varvastele. Astuge samm edasi elus ja õppige mõistma, mida tegelikult vaja on, millega oleme harjunud elama ja millistest teguviisidest tuleks võõranduda.
20:43 Permalink | Comments (0) | Email this
03/18/2010
Õluelu ja muu eluolu
Mäletame selgesti, mis rütmis möödusid eelnevad suvepäevad enne seda kui leidsin, et minu jaoks aitab. Maks vajab kainust ja karskust ei vaja mitte keegi. Lahenduseks oleks vist tasakaalukas tarbimine. Samas leiad end järgneval hommikul taas pudelite vahelt, olgugi, et lubasid enam mitte taarat koguda. Koguda sodi, mis tuletamas meelde, et oleks aeg tagasi tõmmata. Aga ei. Raske on ennast kokku võtta, kui kodused joovad, eranditult kõik sõbrad tõstavad parema käega õllekannu ja teisega meeleolu. Tean aga, et tõstmist vajaks vaid eneseteadlikkus, et see iga õlleuimane rõõmuhetk võetakse sult tulevikus tagasi ja kallimalt kui 6 pudelit kesvamärjukest. Võibolla tulevad siis ükshaaval meelde kõik need pudelid, mille nimel kergendasid rahakotti ja põit, mis vajas alatihti tühjendamist.
Tõsi. On olemas olukorrad, kus on raske pudelist mööda vaadata. Näiteks vedeledes kuskil asustamata rannal, perse higine ja peanupp varjumas mõne heledama rätiku alla, et mitte viimast mõistust minema peletada. Vot sel hetkel näed läbi põletava kõrbekuumuse kauguses õlleoaasi, millest ei saa isu täis. Need külmad joogid voolavad tollal nagu kerisele, toovad ninna mere lõhna ning toodavad tootlikke tulevikuplaane.
Kolmandaks on olla kaine keeruline, kui ümbritsevad sõbrad on juba eranditult keerulises olukorras. Hetked, mil alkoholiaurud on võtnud jutuotsa enda kätte ja veavad seda seni, kuni keha jõuab temaga kaasas käia. Antud olukorras on südikas sõpradele abikäsi ulatada ja teise käega ennast analoogsele tasemele juua, sest muidu jätkub enamvähem samalaadi olukord, mil seaduskuulekad linnakodanikud mõnd trepil istuvat purujoobes eluheidikut korrale kutsuvad. Niisiis ära ole sina see must lammas, ja mine vooluga kaasa!
Sünnipäevalauas on arukas austada tähtpäevalist ühe või mitme tervisetoostiga, millega kaotad arvatavasti sama palju mõistust, kui palju omandasid ühe päevaga põhikoolis. Aga viinanina ei virise, sest ega ta tarkust taga aja - küll elukool õpetab.
Muusikat tegemine vajab kohati natuke vindist pead. See võtab kartuse teha midagi valesti ja kartmata halba, läheb kõik tavaliselt hästi! Nõnda siis laulame koos, kõvasti ja valesti!
21:24 Permalink | Comments (2) | Email this
01/13/2010
Uus aasta = Uus MASU
Uus aasta kõigi tema parimate soovidega pööras jällegi kalendris uue lehekülje. Mitte üldsegi, et ta toonuks kaasa mingeid muutusi. Vastupidi. Ega muidu ole sündinud väljend, et "ma teen sulle uut ja vana!" Just selleks, et neil ei olegi midagi vahet. Kui eelnev lõppes hästi, läheb elu enamvähem sama rada pidi edasi. Kui vastupidi, ole lõbus - hoia pea norus ja kuluta porist kuivaks kõik need tänavakivid, et taas saaks tulla kevadpäike ja tuju heaks teha.
Tegelikult koosnebki keskmise eestlase talvepäev ponnistustest saada õhtusöök lauale ning ületundide rügamisest, et oleks mida tööle kiirustades hambusse võtta. Ja nii ongi. Käime tööl, et saaks vaid käia tööl ja seda loomulikult selleks, et ka ülehomme oleks töö tegemiseks tervist.
Mõtlesin siin, et ega ikka keset kõledat sügist pole mõtet enesele suuremaid eesmärke püstitada. Nüüd siis on põhjust piisavalt. Uus aasta, uus karskus-kava, uuesti lihased/liigesed liikuma ja pähe ambitsioonikamad mõtted, just nagu neid aastavahetusel sõpradele soovitakse. Nõnda siis ei tasu arvata, et olen hakanud töömaniakiks. Pigem mööduvad need õhtud koos paberi ja pliiatsiga, et mitte jätta ühtegi väärt ideed õhku rippuma.
Kirves ei tee mehest veel puuraiujat. Vaja on ka teadmisi, töötahet ja tunnet, et oled ise enda peremees ja see siin on sinu puuriit.
Kõike paremat uueks aastaks!
21:08 Permalink | Comments (1) | Email this
10/01/2009
5 kuud esmaspäeva
Nüüd möödas need palavad suveööd ning kuumemadki päevad, mil ei pidanud eriti muretsema selle pärast, et pusa jäi koju ja bussipilet on kadunud. Siis olid vaid sina ning töölt koju viis pigem need paar kilomeetrit asfaltteed, kohates kord sõpru-tuttavaid, nähes tänavaid palistatuna erinevatest lõhnadest. Kõike seda ümbritses rohelus ja olek südasuvine, mis ei pidanud lõppema uinutava telekaõhtu ega ka sellega, et vajud lihtsalt pärast väsitavat ja valgusvaeset tööpäeva kuskile pehmele kohale soiku, mõteldes ei midagi ja hindamata seda, mis sul hetkel on.
Aga mis meil ongi? Pärast kevadist tärkamist peame ju nii tavaliseks, et väljas on koguaeg soe. Nii soe, et see kohati isegi väsitab ning otsime varju jahedate seinade vahelt. Rannast hoiame kohe ärevalt kaugele. Õigemini ei tule ta isegi jutuks. Selle asemel veedame kirkama osa päevast hommikusöögi juures või kuskil aianurgas, varjus. Õhtu poole, kui päike enam ei põleta, leiame ka aja enda jaoks, et minna randa, teha veidi sporti ja vajuda siis paari õllepudeli najal rannaliivale, kaaslasteks needsamad sõbrad, needsamad ideed, mis lõpetavad päeva tavaliselt sellega, et leiad end südaöösel kodust, pea õlleuimane ja peas lubadus, et homme on palju parem.
Vahelduseks argipäevadele leiame ikkagi aja pidutsemiseks, kuid need peod ei ole enam sellised, nagu ennist. Võibolla käiski mingi hetk see nõks, mil tundsid, et nüüd peaks hakkama käituma täiskasvanumalt. Mõtlema sellele, et poleks ei igav, ega liiga lõbus. Raske see ongi, kui teised seda pole. Ei mäletagi aegasid, mil tormasid selg ees lahingusse, relvaks enesekindlus ja kilbiks teadmine, et see on alles algus.
Kartes kahetseda, jäämegi paljust ilma, sest me lihtsalt ei proovi. Võibolla on elu meile liiga palju andnud vastu näppe või siis näpud näperdanud valesid asju, kuid kas oskamegi siin kedagi süüdistada, peale aja. Aja, sest aastad mööduvadki rutates, ning olles tegevuseta, leiame, et minutid ei väsi tiksumast. Kell tiksub siis just nii, nagu sa üldse ei tahaks - kui kiirustad, jääb ajast väheks, ent paremat olekut oodates leiad, et jõuad teha ajaühikus tohutult palju.
Sügis juba undab akna taga, andes sageli märku, et viimane aeg on minna merele. Mõtelda merele ja kaotada peast kõik muu. Teisalt tulevad vägisi meelde esimesed lumesajud, mil suure osa päevast kaotad üle porilompide hüpates. Enam pole ka seda varahommikust päikest, mis sind vägisi ärataks ning õhtust praemuna taevavõlvil, mis aitaks pärast tegusat päeva mõtted mujale viia. On vaid äratuskell ja taipamine, et nüüd on kätte jõudnud see hetk polaarööst, mil saad minna koju varbaid kuivatama. Mõteldes sellest, kahetsed sügavalt, et sa ei olnud suvel piisavalt palju rannas, magasid liiga kaua varahommikust alkoholimürgitust või veetsid liiga kaua aega hommikukohviga.
Seega, sõbrad - tundke elust rõõmu. Elage rohkem hetkes, vähem eilses. Rohkem teistele ja vähem iseendale, sest homne päev tuleb kindlasti parem.
---
On see siis rutiin või asi, et tõesti suure osa elust teed tööd, et saaks süüa ja järgmisel hommikul taas otsast alustada. Taas ja jälle paneb see mõtlema, et ei tahaks olla ju elu ori. Tahaks hoopis teha midagi, mis sulle meeldib ja mis lubab sul elada. See ei tähenda üldsegi, et ma poleks rahul praeguse elukvaliteediga. Pigem seda, et ei ole põhjust rõõmustada selle osa üle, mis teeb päevast halvema. Samas ei tahaks ka luua võimalust end kõrvutada nendega, kes pöördvõrdsustanud füüsilise vormi ajupotensiaaliga, või investeerinud oma viimased koondamisrahad viinapudelisse. Seega pöidlad pihku ja Au Tööle! On need siis edutud katsed olla edukas või lihtsalt minu viis, kuidas mööda eluredelit edasi ronida.
Ei taha hommikuti uneähmasena voodist välja ronida. Tahan ärgata seal kus sinagi, teinekord olla veidi iseendaga ning järgmisel hetkel kõigi sõpradega.
00:20 Permalink | Comments (0) | Email this
07/21/2009
Omaha, no good
Taaskord on jõudnud kätte see hommik, mil ärkad teadmisega, et homme pole sa enam siin. Et taaskord näha midagi, mida meenutada. Piiluda silmapiirist kaugemale. Ka poolakate vaateväljast tahaks kibekiiresti kaduda. Täpselt nii kärmelt kui vahetuvad öö ja päev, ning päevavalgusel pole selle juures mingit tähtsust. Lihtsalt magad siis kui saad ja turvavööde vahel soodsa asendi leiad. Jällegi Zeeburg, taaskord madalmaalased ning teised värvilised ja sulelised, kes siin telklas endale koha leidnud.
Zeeburg on seekord kaardil mitte sihtkohana vaid puhkepeatusena, vahelduseks autos higistamisele. Muidugi lisaks sellele boonusena ka armas Amsterdam.
Edasi juba Efteling, Austria ning selleks korraks sai päev otsa. Kuid ka öös on asju. Asjad, mida võõras kohas kohe ilmtingimata esimese korraga üles ei leia. Niisis sõidame otsejoones Prantsuse põhjarannikule ning leidmata kohe tõotatud telkimisranda, jõuame ringiga tagasi Belgiasse, mis iseenesest ööpimeduses ei erinegi väga Ikla piiritsoonist. Ei ühtegi kohta, kuhu panna telk ning ühtegi head sõna, mis avaks sellisel kellaajal kämpingute väravad. Seepärast pöörame taas kojamehed konnaõgijate poole ning leiame lõpuks vägagi soodsa koha ühes kiirtee parklas. Julk põõsasse ja kastese muru sisse telki püstitama. Kõik see möödub aga lõbusas meeleolus, sest tuju on kõrgel ja ootused suured.
Telgis pole turvavöösid ja seega on see ikka tunduvalt soodsam variant uinumiseks, mispärast leiad ennast järgmisel hetkel juba hommikusest tuuleiilist tee äärde hambapastat sülitamas. Luud-liikmed footbag'iga liikuma, tass kuuma kohvi, märjad telgid trafficusse ja ootusärev päev võib meie poolest alata. Järgmiseks liigume tuuletiivul mööda rannikut, leidmata kohta peatumiseks. Õigemini me ei tahagi peatuda, sest meid ootab Omaha beach, kus murti II MS selgroog. Oleme kõik seda siiani näinud vaid piltidelt ja vaadates Reamees Ryan'it, kuid oma silm on kuningas. Prantsusmaale kohaselt on kõik piinlikult korras ja kõpitsetud, nii et isegi parklad kiirteel meenutavad pigem Vabadussamba lähiümbrust, mille peal see räpast argielu kogenud silm igal hetkel puhkama jääks.
Omahale jõudsime alles hilisõhtul. Pead sasis soe meretuul. Püstitasime oma telklaagri otse randa, täpselt nii kaugele et tõusu kõrgemad hetked meid avamerele ei kannaks ning samas merevesi võimalikult lähedal katsuda oleks. Oli meil vist pea soe, või tundus vesi õhtul ujumiseks liialt külm, nõnda siis nautisime prantsuse veine ja kodust kaasa toodud kangemat ning lällasime varahommikuni, mil uni viimaks enda ~8300. võidu noppis.
Hommik. Äratuseks lainete mühin, mille tugev tuul rannale toonud. jalad viivad järsust võssa kasvanud kaldapealsest üles, kus sakslaste punkrite peale on püstitatud mälestussambad kõikidele tuhandetele hukkunutele. Kuna mõttes oled juba ammugi kuskil Prahas, pakime kiiresti kama ja bussile hääled.
Taaskord imeilusad rannikukülad ning iga paari kilomeetri tagant mõni silt, mis viitab lähedal asuvale veinivillale. Teades, et ületame juba täna Prantsusmaa piiri, otsustame külastada esimest ettejuhtuvat häärberit, et teemoona täiendada. Üldse mitte üllatuseks võetakse meid soliidselt vastu, pakutakse proovida mitmeid siidreid, pärast mida ostame igaüks mõned pudelid ja teekond saab jätkuda.
Pariisi ringtee kulgeb nii 15-20km kaugusel kesklinnast, sidudes omavahel kõik eeslinnakud. Õigemini on meil sellest prantsuse korrapärasusest juba kõrini ning suurem väljakutse oleks Luxemburg või mistahes riik, kus koolides ka inglise keelt õpetatakse. Kauguses näeme kõrgumas Eiffelit. Kohati tekkib isegi kiusatus see raudjurakas üle vaadata, kuid teisalt mattub see mõte sügavale ootusärevusse.
Eiffel on silmapiirilt kadunud ning unustatud isegi see, et enam Pariisis oleme. Järsku käib raksatus ning buss väriseb justkui hakkaksid kõik neli ratast eri suundades minema panema. Õnneks on just selles kohas kiirtee ääres väike tasku, kuhu ennast pargime. Nonii. Buss on katki. Veendudes, et rattad on all ja ümmargused, pistame pead kapoti alla. Esialgu ei olegi seal midagi näha ning teades, et me siia kauemaks peatuma jääme, loodan, et Pariisis on.
Villepinte on igav mustade eeslinnak ning veel igavam on juba kolmandat päeva bensiinijaamas kämpida. Kuna see õnnetus juhtus meil reede õhtul, on siililegi selge, et enne nädala algust remondimehed meid jutule ei võta. Niisiis mööduvad need esimesed ööpäevad peamiselt kuskil muru peal vedeledes ning juues 1EUR siidreid, mis on hinnast hoolimata hoopis teist masti kõriniisutajad kui Eesti "muud alkohoolsed joogid." Kohati tunneme, et oleme vist ainukesed, kes üldse niimoodi avalikult ja otse pudelist neid jooke manutavad. Võibolla mustad ei joogi alkoholi? Võibolla möödub nende elu ainult hakkliha süües ja autodega äritsedes? Või siis kuskil kohalikus hiiglasuured plekitöökojas, sest siin pole ju autot, mida ei kaunistaks mõni suurem mõlk või puuduvad osad. Tähtis näib olema vaid elektriaknad ja suur bassikõlar pagasiruumis. Või noh mis pagasiruumi saabki olla nelja hiinlast mahutav golfikäru, sest just selliste pisikeste ökokärudega nad seal asukohta vahetasid.
Pariis. Jällegi üks kärarikas läänelik turismipealinn, mida maa peal valitsevad rikkad valged ning mille põrgulikumat poolt esindavad metroos elutsevad murjamid, kelle peamiseks tuluallikaks on vististi pettused või kotijooksud. Maalilised sillad ja pühakojad ning kitsad kõrvaltänavad, mis palistatud pisikestest kohvikutest ja antiigipoodidest. Esialgu ei leia mitte ühtegi toidupoodi, kust saaks juua osta. Imbudes üha sügavamale tänavarägastikku, leiame lõpuks ühe tagasihoidliku äri, mis meenutab pigem ladu, sest ruum on äärmiselt kokkuhoidlikult ära kasutatud, jätmata ruumi kahe inimese vahele ning ruumi asjadele, mille pilgeni täis tuubitud riiulist valinud oled. Voolava higi hulk tahab vist riideid seljast ära uhtuda ning selleks ajaks unistasin pigem jahedast hotellitoast ja mineraalvee pudelist kui päikese käes leemendamisest.
Niiviisi need päevad möödusid - mäletamata, mis juhtus eile ning teadmata seda, mis saab homme. Õhtust sai hommik ja hommik tundus nagu õhtu. Kella 12 numbri asemel pidanuks olema pigem võileivad, veini- ja õllepudelid ning hamburgerid, sest need iseloomustaks paremini kellaaja vaheldumist.
Ei saa pannkooki ilma õlita ega õli ilma õluta.
21:19 Permalink | Comments (0) | Email this
07/02/2009
Legaalne elu trip unametsa
Suve selgroog sai murtud ausalt, otsekoheselt. Plädistades unametsa konnakullestega, tarbides mõõdukat mõdu ning puhudes taeva poole tossumullisid. Kes olekski arvanud, et sääsed suudavad moodustada minutitega vereimejate orkestri, mille taustalt raske kuulda enda naha appikarjeid. Nõnda siis hoolitsesid rohelt õlut juues, et vedelikku jaguks, sest veri tilkus läbi naha ja pani tuultetiivul kuskile laante poole ajama.
Istud ja jälgid, kuidas suveõhtule iseloomulikult apelsinioranžid päikesekiired peegelduvad tiigilt ning tüdrukud heina riisuvad. Koheselt tekkis alateadlikult topeltnägemine, milles avadlus pilt reaalsusest ning tagaplaanil suitsuse talutoa seinal ilutsev maal sajandite tagusest heinateost.
Taaskord saime hea pildi tänapäeva külakultuurist, mille keskmeks on vanadel jalgratastel veerevad õhku täis puhutud jõmpsikad, kelle unistuseks ilmselgelt kasutatud bemar ja rohkelt feimi ses pisikeses tsivilisatsioonikeskmes. Kõrvutades neid südamlikkusest pakatavate vanemate põlvede esindajatega tekib küsimus, et kuhu poole me siis nii agaralt rühime. On see siis euroopa, või tagasikäik nostalgilistesse 90date algusaastatesse, mil kaheksa õmblust rullnokal näitas väärtustamist ning seda ka verised näpuotsad.
Nagu ikka mööduvad just need parimad päevad linnutiivul. Öö kaotab oma tähenduse ja päev tähendab sinu jaoks absoluutselt kõike. Äkitselt leiad, et oled unustanud täielikult ajataju, kuid kes siis puhkuse ajal kella vaatab. Raiskame aega - me oleme aja vaenlased ja rahul iseendaga.
---
Nüüd siis plaanime üle vaadata Normandia dessandi maabumiskohad, mekkida Prantsuse veine ja tunda ennast kõike muud kui prantslastena.
21:39 Permalink | Comments (0) | Email this