07/22/2008
Uskumatu Saaremaa
Nõnda siis sai pakitud need kaks asja, sest tähtsamad asjad jäävad tahest tahtmata tavaliselt koju ning teekond sai alata.
Pikk ja väsitav tee Virtsu ning nii uskumatu kui see ka ei ole, siis saime peatumata praamilegi sõidetud, missest, et meie üritus langes kokku igasuvise Õlletoobriga. Aga eks meil olid omad toobrid ning niimoodi viis praam meid kibekiiresti lähemale öisele kadakamerele. Muhu ja pool Saaremaad möödus otseses mõttes lauldes ja jaurates ning lõpuks ometi leidsime ka selle külasopi, kus meie kinnitõmbetoober aset pidi leidma. Õigemini pidavat tähistama mitme kursakaaslase sünnipäeva, kel oligi see õige päev ning kelle sünnipäeva rõõmuga meelde tuletasime.
Omasoodu kiiresti möödus see öö ning päikesetõusu varjasid verejanulised sääseparved. Möödus päev ning möödus teine. Möödus nii mõndagi ning meenutada jääb sest paljugi meeliülendavat...


19:20 Permalink | Comments (0) | Email this
07/17/2008
vennad, lained, tuul ja Vääna-Jõesuu
Nõnda sisutult on möödunud need viimased päeva paar, mis veedetud peamiselt kodus, vaadates, kuidas tumedad pilved vahelduvad harva mõne sinise taevalaiguga. Nõnda laiguliseks tõmbus ka meeleolu, mis vägisi tahtis võrrelda tänast nende viimaste nädalapäevadega.
Kuid kus pilvi, seal tuult. Nõnda siis pakkisime enda purjed-mastid ja tee viis meid Väänasse. Puuladvad lubasid küll veidi pilvist rannailma, kuid kohale jõudes leidsime eest lendleva rannaliiva ning kohati paarimeetrised lained. Mõtlesin siis, et miks mitte proovida kite'i. Tuul puhus kergelt üle poolsaare, kuid merel oli ta täiesti okei. Samuti puudusid kaugemal merel vahused lainetipud, mis muutusid seal hoopiski kõrgeteks ja ümaratipulisteks hiigellaineteks. Kuna purjelauduri elus pole ma veel kuigi kogenud, siis tundus täna lohesõit tõesti õigem, kuigi ehk sedagi pole peaaegu aasta kogenud.
Lohele nöörid, laud kätte ning lainetesse. Ning kui uskumatu see ei ole, siis tundus kõik justkui instinktiivselt loomulik ja lihtne. Nõnda siis sõitsin mitu pikka otsa merele ning tagasi, uimed vett kõrgele õhku pritsides. Lohe jäi ehk selle tuule jaoks veidi nõrgaks, kuid väga palju ei pidanud sellegi poolest vees vedelema. Aerutamine ja otsene füüsiline trenn. Iga laine meenutamas aegu ammuseid ning tekitamas soovi taas lohesurf enda jaoks avastada. Sama tunde tekitasid ka tuttavad surfinäod, kes aegajalt vennalikult käega viipasid ning kes minu jaoks peaaegu unustusse vajunud...

16:19 Permalink | Comments (0) | Email this
07/13/2008
Tsivilisatsioon ja Nõva Surfilaager
Niimoodi see siis oligi, et õhtul sai enda elamine autost teise ümber kolitud. Seejärel viis tee Tallinnast välja, et unustada jällegi kõik mured ja ossikultuur. Sauelt lisandus meiega veel paar inimest ja kohti olnuks nagu rohkemgi. Kuid seda arvad sa seni kuni uni silma tikub ja kolme inimese persealune muutub sujuvalt kohaks, kus ennast enne järgmist sõiduvahetust välja puhata. Nimelt oli plaanis läbida võimalikud kiiresti see idablokk. Plaanis oli näha midagi soliidset, stiilset, kultuurse ja muidu ilusat.

Ei. Mitte, et me tahtnuks muuseumites ilusaid pilte ja vahakujusid vaadata. Pigem tahtsime vaadata maailma üldisema külje pealt. Vaadata inimesi, söögikombeid ja teisi kultuure.

Tähtsusetult tühi ja lõputu Poola oligi vist suurim takistus, mis eraldas meid andestamatult läänemaailmast. Nõnda rusuvalt mõjusid ka need mitmed tunnid, et sõita läbi need metsateed, mis tärgeldatud tihedalt enda nooruspõlve tagasi ihkavate keskea kriisis rabelevate kehamüüjatega. Nõnda siis paistis nagu ikka kaugelt ilus miniseelikuga naisefiguur, kuid lähemale jõudes puges sest välja tõeline peletis. Aga eks rekkameestel on kah oma elu, mis möödub peamiselt istudes. Unelevalt istudes.


Istumisest olid väsinud vist kõik need persed. Nõnda siis mugistasime Poola tanklates isuga moosi-hotdog'i, mängisime futbäägi ning säilitasime ebakainust igaski mõttes.

Saksa kiirteed möödusid tühjalt nagu rännak läbi ussi seedimise. Kõik läks kiiresti ja ei näinud vist midagi peale nende katkendjoonte ning betoonmüüride.
Edasi eriti ei mäleta ja tagasi tulekuski polnud midagi olulist. Päevad möödusid kõike muud kui tavalist rada pidi.


---
Tagasi. Kuigi pea iga päev algas ja lõppes eranditult dushi all, tundsime Eestisse jõudes end äärmiselt räpaselt. Ehk oli vaja maha pesta kõik need lollused, häbi ja nägemus ilusamast maailmast. Või kes teab. Võibolla oli see ikkagi higi. Nõnda siis oli tore olla jällegi kodus, sest seda ei juhtu siin suvel just eriti palju.
Palju ei mäleta, kuid see see tripijärgne päev möödus vist küllaltki uimaselt, töllerdades Kakumäe ja Veskimetsa vahel. Otsides mõtteid paremaid. Mingi püänt pidi asjal ikkagi olema, sest kuni praeguseni pole ükski õhtu möödunud kodus aega surnuks lüües.
---
Jällegi üks päev kakumäel. Päev, öö ja varahommik. Jällegi veel üks päev. Ja siis see mõte sündiski. Miks mitte täna jällegi Nõvale? Rahad on otsas ja seega Mändjala surfilaager ei tulnud eriti kõnealla. Nüüd siis elame traditsioonides ja leiame end peale mitmetunnist planeerimist jällegi Nõva paradiisirannalt. Mõned laulud ja mõned tulitavad näpuotsad. Soe vesi ning kuumad ärkamised rannaliival. Väheke alkoholi ja palju nalja. Just nii palju me mäletame ja mäletada tahame. Ja ega rohkem see tuulevaba rand lubanudki...


17:50 Permalink | Comments (0) | Email this
07/04/2008
Nõva Mussilaager
Eks nii kiiresti kui need mõtted meil tekkivad, nii kiiresti nad ka teoks saavad. Kohati valitseb täielik kollektiivne otsustusvõimetus. Niimoodi võime istuda tunde ühe koha peal ja teha üksteisele etteheiteid, et keegi mõne tõeliselt reaalse ideega lagedale ei tule. Niimoodi mõttetühjalt möödus ja see neljapäev. Möödus ka neljapäeva õhtu ning siis sai selgeks - nagu eelnevatel päevadel plaanitud, läheme autokaravaniga Nõva randa.
Sõit oli nagu oli. Tühjad teed ja mõtteid täis pead. Pudelid ja klaasid, puhtad ja kakased. Niimoodi kulgeb sõit mööda auklikku kruusateed ja Nõvast lahutab meid kümmekond ootusärevat kilomeetrit.
Kohale jõudes leiame eest surfikate poolt vallutatud RMK puhkeala. Ja muidugi tulid siis järgemööda meelde need asjad, mis maha unustatud. Aga ega ei hooligi, sest ainult paremaks saab minna. Nõnda siis istume liivaribal, veest lahutamas mõned meetrid. Kuulame tuulevaikust ning näeme kustunud karavaniaknaid. Kõik vist magavadki.
Mõni aeg hiljem on õhu vallutanud kitarrihelid ning oskamatu kuid kohati täiesti pädevalt improviseeritud laulujupid. Avanevad korgid ja õhkkond läheb üha üllamaks. Vahel lausa loodad, et tuleks keegi, kelle sa enda kisamisega üles äratanud ja ütleks midagi. Kasvõi negatiivset. Aga, et ta tuleks. Muidugi olid unistused veel suuremad.
Õhtust sai hommik ning hommikul vedelesid kõik veel rannaliival. Endiselt laul, endiselt kitarr ja endiselt need tulitavad näpuotsad. Kõrvetavalt kuum päike ning suve kohta uskumatult jahe merevesi. Aga see kõik oli hea, sest kritiseerida võime vaid iseend.

17:23 Permalink | Comments (0) | Email this
06/25/2008
Tsitre kursatripp ja Mõisaküla jaanid
Neljapäeval oli siis see päev, mil sai jällegi või siis võibolla viimast korda kursakad suurema pundiga kokku võetud, ning padavaii grüünesse. Kaalukausil oli Nõva ning Tsitre, kuid ikkagi viis tee meid idanaabrite poole.
Jõudes Tsitresse, leidsime eest inimtühja paradiisiranna. Kitsas liivariba oli just piisavalt nii suur, et selle puhtas liivas kannikaid toetada ning otsad lahti nöörida. Meetrid eemal on puude vahel lõkkeplatsid ning lauaga katusealune....



Nõnda siis väljunduvad need jäägritraumad otse meie silme all, muutes vihmasest ilmast põhjustatud ebardliku meeleolu lausa fantastiliseks. Kvaliteet aeg kui selline oli alanud.
Õhtust sai hommik ning rasketest klaaspudelitest kirju sillerdav klaastaara. Oligi see vast esimene kord kui see aasta rannaliival ärgatud ning olen kindel, et neid tuleb veel ja veel. Nõnda siis jalad alla ja sõbruneme hambaharjaga.
- - -
Jaanipäev oli juba eelnevalt planeeritud puhkusena Mõisakülas. Hommikud, mil ärkad ilma äratuskellata, võtad kaevust vett ja pesed hambad ning kuigi võimalusi nagu oleks ei haara käsi seekord mitte pudeli järgi, vaid paneb valmis grillid, et söögiorgia saaks alata. Neist kolmest päevast ei mäletagi kuigi palju, sest neid ühendasid ööd, mil silm sai looja võibolla tunniks-paariks, peale mida kas seenevihm või kõrvetav päike sind üles äratas.
Plaanis oli minna simmanilegi. Ju vist läksimegi, vähemalt pildid räägivad seda keelt....

15:46 Permalink | Comments (0) | Email this
06/16/2008
Tootlik pühapäevak
Eks igale tootlikule ööle järgneb ka äärmiselt sisutu hommikupoolik, mida ei piira mingidki kohustused. Ärkad, pesed, käid poes ja ülejäänud päev möödub kellegi aias logeledes, aega sisustamas vaid vesipiip ning kohustus grillil silm peal hoida. Ja kuna oleme pea terve elu harjunud kohustusi ja ilmvajalikke tegevusi edasi lükkama, siis juhtub nõnda ka seekord. Tulemuseks on veidi kõrbenud liha, kuid ega isu eriti ei olnudki. Sellegi poolest olen ma ausalt välja teeninud täitmatu söödiku tiitli. Võtame päikest ja päike võtab meid. Mängime kitarri ja ootame, kuni ilmutab end maestro. Nõnda jammime tunde, seniks kuni jätkub viitsimist taluda neid tulitavaid näpuotsasid.
See suvi tõotab tulla üks parimatest...

12:50 Permalink | Comments (0) | Email this
06/10/2008
Suvi, rand, päike
Nagu mõnigi päev varem, lähen kakumäele, et meenutada seda, mis meenutamist väärt. Meenutama ning võibolla, et õpin midagi uutki. Mulle ei meeldi õppida, kuid kitarrimängu armastan ma päris kindlasti. Meeldib kuulata, meeldib vaadata, meeldib mängida ja luua midagi uut. Nõnda siis istungi liivasel mättal, tuule eest varjuks suurem põõsas ning silme ees parim vaade merele. Ka meri on täna südames, sest surfi vaatamisest on raske väsida. Väsivad ka jalad, mis sunnitud asendis istumisest surisema hakanud. Nõnda siis tuleb vahel sirutada, sest ka piip nõuab omad sirutused. Niimoodi möödub ehk tund või kaks. Vaheldust pakuvad vaid paarikesed, kes kasutavad võimalust, et tuulise ilmaga tühjas rannas koerale jooksurõõmu pakkuda. Ja just siis kui käed külmast ning kitarrikeeltest tuimaks hakkavad muutuma, astub põõsa tagant välja nii meetri pikkune poisinaga koos enda 2x2 papaga, kes jääb taamale vist omasid mõtteid mõlgutama. Poiss astub aga otsejoones minuni ning kõnetab mind arusaamatus idanaabrite keeles. Jäädes minu jaoks mõistmatuks suutis ta siiski kätega õhus ringe joonistades mulle selgeks teha, et tahab kitarri proovida. Lapsele ei ütelda "ei"... eriti veel nii enesekindlale võrsikule. Võibolla ta oli kunagi kitarri käes hoidnud, seda ei lubanud meie keelebarjäär kohe selgeks teha, kuid pill ise kattis minu jaoks enamus poisi kerest ning poisi jaoks vist pool merevaadet. Seejärel ulatas ta pilli õrnalt mulle tagasi ning minu hämmelduseks otsis oma määrdunud käega taskust välja ühe kõige hullemas seisus 50-sendise, mida ma eales näinud ning pistis selle mu piibukotti. Elasin hetkes ja see hetk oli üks parimatest. Seejärel, jättes mind mõtetesse tardunult liivale istuma, kõndisid poiss ja tema isa otsejoones varasuvisesse merevette.
Päevi tagasi istume jällegi karjakesi liival, teeme vesipiipu ning ajame vaikuse peletamise eesmärgil äärmiselt ebamäärast lambamöga. Meie kõrval mängivad rannavalvurid võrkpalli, kuid meie ei viitsi. Teisel käel logeleb liival paar peaaegu et koledaks päevitunud neiut ning neist omakorda meetri kaugusel tumedates teksastes ja paarikümne aasta taguses kiletressis hilises keskeas härrasmees, kes püüab iga võimaliku hingelisega kontakti ja jututeemat luua. Tema parimaks mõttekaaslaseks on aga taarakott, millel ta emaliku pilguga silma peal hoiab. Nõnda siis raiskas ta tervelt 5 sekundit mu suve
- "Hei. Mulle meeldib see auto!"
Aaa. Mulle meeldivad tüdrukud.
Aga kui improviseerimisvõime näitab andekust, kas siis ignoreerimisvõime näitab sõprust? Ja see peabki näima seosetu.

http://www.youtube.com/watch?v=bsVIVqmTjYw
http://www.youtube.com/watch?v=Z7jSXwWODAA
22:43 Permalink | Comments (0) | Email this
05/23/2008
Selgimisteta, muutusteta
Sai see alguse vist kolmapäeval, kui peale lõpmatuna näivat tööpäeva olid sammud seatud Kakumäele. Justkui paljudel eelnevatel päevadelgi, mil otsisin värskendust õhtusest meretuulest. Natukene vesipiipu, veel vähem mõistust. Nõnda sai siis sõidetud linnast välja, et osa võtta tagasihoidlikust grillpeost, millega ühes pidavat tähistama ka kursakaaslase hällipäeva. Eks need sünnipäevad soosivad ikka veidi kärarikast seltskonda ja just seepärast meid sealt peale keskööd minema aetigi. Järgmiseks peatuspaigaks kujunes Pääsküla küttelaudkond.
Kiirelt möödusid minutid ning umbes sama kiiresti ka tunnid ning oligi aeg jälle tööl enda nägu näidata. Palju seal seda töötegemist oli, kuid ilmselgelt surmväsinuna seadsin pärast keskpäeva taas sammud Kakumäe poole, et võtta osa sportlikust mõõduvõtust. Kohale jõudes lugesin pudelite peegeldustelt, et mõõduvõtt kujuneb vist juba eos mõdutõmbeks. Ja nii ta oli. Sai ikka õhtuni seal rannast ennast grillitud ning kui õhtune videvik hakkas endast märku andma, võis alata burgerimaraton. 16 söestunud rotiburgerit ning järjekordne vähemagatud öö. Jällegi äärmiselt töövaene varahommik ning pärastlõunane võrkpall. Kohe suve tunne tuleb ja kahjuks on ootamas meid veel kaks puhkepäeva.

22:50 Permalink | Comments (0) | Email this
Sõbrad
Sõbrad tulevad ja lähevad, vähesed jäävad. Näiteks on raske meenutada, millal suhtlesin viimati enda lapsepõlvesõpradega. On sest möödunud siis aastaid 10 või 15, sel ei olegi vist enam tähtsust.
Lapsepõlvele järgnes algkool ja põhikool. Ka neist sõpradest-tuttavatest pole kuulnud vist kuid. Kui siis näinud neist vaid mõnda. Ülejäänud jooksid peale seda üheksat aastat lihtsalt mööda maailma laiali. Ei olnud aega neil ega minul.
Keskkoolis oli tore, kuid mida lähemale jõudis lõpp, seda kõrgemalt hakkasid hindama koos veedetud aastaid, sekundeid. Püändiks kujunes lõpuaktus, peale mida kadusid jällegi enamus neist toredatest inimestest ei tea kuhu. Järele jäid vaid mälestused ja mõni nägu, kellele tänaval kiirustades mööda tormates tere ütelda. Piltlikult on see nii.
Ülikool ning täiesti uus sõpruskond. Kuigi minu jaoks lõppes see tudengiks olemine aasta-paar tagasi, ei katkenud sellega pea ükski sõprus-side. Vastupidi. Nüüd kui sa enam neile päevast-päeva enam kuklasse ei pea vahtima, leiad neist palju sellist, mida sooviks vist igaüks. Peamiselt räägin üksmeelsusest, sõprusest.
Võibolla peitub ses väites mingi tera, väites, et ülikoolisõbrasid jätkub sulle terveks eluks.
Õigemini ei teagi nüüd, kumb on siis tähtsam. Kas kõik see mida teed või see mida tegemata jätad?
Nobody's nobody

22:20 Permalink | Comments (0) | Email this
05/12/2008
Sportlik pühapäev
Jällegi KevadJam. Minu jaoks on see vist juba kuues. Jällegi palju noori ning vähe uusi ideid. Jällegi külm sidrunivesi ning Steffani pitsa. Jällegi leiab meid rannaliivalt püüdmas esimesi päikesekiiri - otsimas päikest, mis täidaks meie päeva. Ja just sellepärast tahakski vahel hoopis varjus pikutada ning näiteks vesipiipu teha. Istuda öösel kell 4 punasel vaibal ning jälgida kainenemis-protsessi kui sellist. Mõlgutada mõtteid selle üle, mis võiks toimuda homme ning mida homme kohe mitte teha ei viitsiks. Ja just viitsimise kohapealt on välja kujunenud nii, et surume need varasuvised tööpäevad kummipallina aina lühemaks ja lühemaks, tuues põhjenduseks kena rannailma või magamata öö, mis veedetud näiteks kakumäe ranna autoparklas jalgpalli tagudes. Või vähemalt tahaks kellelegi vähemalt näidata, et meie suvi ei möödu ainult läbi pruunide õllepudelite piiludes. Õigemini ei tahagi õlut, sest õlu ei taha päikest. Õlu pole päikese sõber, meie oleme. Sellepärast ei tahakski seda kolme tähelist sõna suvel väga kuulda. Küll aga tahaks kuulda ainult häid uudiseid. Mitte, et lähed peale magamata ööd juuksurisse ja jääd toolil istudes magama. Kui võpatades üles ärkad, on sul juba pool pead õlipeaks aetud. Nii ei pidanud minema. Kindlasti mitte. Aga lõppude lõpuks vist maitse asi. Kellele maitseb, kellele mitte.

22:29 Permalink | Comments (0) | Email this