Coustellier

Suve selgroog sai murtud ausalt, otsekoheselt. Plädistades unametsa konnakullestega, tarbides mõõdukat mõdu ning puhudes taeva poole tossumullisid. Kes olekski arvanud, et sääsed suudavad moodustada minutitega vereimejate orkestri, mille taustalt raske kuulda enda naha appikarjeid. Nõnda siis hoolitsesid rohelt õlut juues, et vedelikku jaguks, sest veri tilkus läbi naha ja pani tuultetiivul kuskile laante poole ajama.

Istud ja jälgid, kuidas suveõhtule iseloomulikult apelsinioranžid päikesekiired peegelduvad tiigilt ning tüdrukud heina riisuvad. Koheselt tekkis alateadlikult topeltnägemine, milles avadlus pilt reaalsusest ning tagaplaanil suitsuse talutoa seinal ilutsev maal sajandite tagusest heinateost.

Taaskord saime hea pildi tänapäeva külakultuurist, mille keskmeks on vanadel jalgratastel veerevad õhku täis puhutud jõmpsikad, kelle unistuseks ilmselgelt kasutatud bemar ja rohkelt feimi ses pisikeses tsivilisatsioonikeskmes. Kõrvutades neid südamlikkusest pakatavate vanemate põlvede esindajatega tekib küsimus, et kuhu poole me siis nii agaralt rühime. On see siis euroopa, või tagasikäik nostalgilistesse 90date algusaastatesse, mil kaheksa õmblust rullnokal näitas väärtustamist ning seda ka verised näpuotsad.

Nagu ikka mööduvad just need parimad päevad linnutiivul. Öö kaotab oma tähenduse ja päev tähendab sinu jaoks absoluutselt kõike. Äkitselt leiad, et oled unustanud täielikult ajataju, kuid kes siis puhkuse ajal kella vaatab. Raiskame aega - me oleme aja vaenlased ja rahul iseendaga.

---

Nüüd siis plaanime üle vaadata Normandia dessandi maabumiskohad, mekkida Prantsuse veine ja tunda ennast kõike muud kui prantslastena.

Oligi aeg teha selle aasta esimene külastus Nõva puhkealale. Et siis jällegi keerutada üles tolmu neilt kruusateedelt, märkamata, et iga hetkega vajub gaasipedaal üha sügavamale. Asjaolu, mis ajendatud tahtest platerdada juba mööda rannaliiva ning näha selle päeva viimaseid päiksekiiri peegeldumas peegelsiledalt soolveelt. Teadagi on veerevad autos kõlisevalt ringi mõned vabadusse pääsenud klaaspudelid, andes märku, et "kui sa meiega midagi ette ei võta, voolame siia samasse laiali ning matame auto pärmihaisuga."

Mereveest eraldamas veel vaid mõned krudisevad liivaluited ning käed täis põhilisi esmatarbeesemed, mis pärsivad veelgi edasiliikumist. Jõudes üle liivakuhila, avardub sulle nõva päikesepunane silmapiir, rand täis maalilisust ning tühi inimestest. Mõnesaja meetri kaugusel platerdab üle rannaliiva veel viimane surfar, kes arvatavasti leidnud, et tuult pole siit enam kindlasti oodata ning seejärel olen siin üksi. Kohe jõuavad ka teised. Moodustame liival iseenesest vestlusringi, kuulame huvitavaid lugusid laiast maailmast, kitarrid ja vesipiibud rändamas käest kätte ning pudelid, millest eemaldatud see väärtuslikum osa. Neil hetkedel ei olegi vaja midagi enamat. Ei unista sa soojast suvepäikesest ega sääsetõrjevahendist, mis maha ununenud. Jah. Nii mõnigi sääsk oli ääretule rannaliivale ära eksinud. Peagi kerkib meie keskele lõke, hoidmaks eemal kõledat suveööd ning kuivatades need riided, mis juba jõudnud niiskeks muutuda.

Päike loojunud ning pimedamaks enam ei lähekski. Küll aga siis kui puud varjavad su eest sinetava taeva. Niisiis tuli kuskilt mõte ööbida rabajärve kaldal. Metsas on soojem, selge see ning kõik muu läks mingist hetkest uduseks.

Hommik ja esimesed tülikad päiksekiired. Juurikatest ja verejanulistest sääskedes eraldamas vaid õhuke magamiskott kuid see kõik ei olnud probleem hetkel mil silmalaud raskeks ning jalad lodevaks muutusid.

Leotame natuke lanti ning seame sihi taas nõva rannale, meid saatmas hommikused hirmnaljakalt sisutühjad jututeemad. Seniks kuni punetav nahk sind taas varjulisse kohta tiris, pidasid päevitamist selle päeva esimeseks heaks mõtteks. Nüüd siis kama kokku ja tagasi.

---

Esimesed triibulised kakumäel

Pistad varba päikesesooja merevette, nägemata ette lodevat tuult, kuid kõik see käib asja juurde. Just sel hetkel kaovad kõik mured ja kohustused. Ununeb see, et homme hakkab jällegi uus töönädal ning tõsiasi, et täna oled üksi. Jõuad koju ning õhus on tunda neopreeni hingematvat lõhna.

---

Avad silmad, kell tiksumas varajasi keskpäevatunde, nägu Nõvast õhetamas ning tunned, justkui paistaks hommikune päike läbi katuse otse näkku. Keerad pea patja, et tukastada vaid veel mõned minutid, sest justkui oleks ju puudu. Palavus on hingemattev olenemata asjaolust, et aknad olid terve öö avali. Kaks sammu külma vee alla ning üks lootustandev pühapäevak saab alata.

Nonii. Sai lõpuks olude kokkulangemise tõttu ka merele. Oli aega, oli vaeva, mis pärast kõike tasus neid ponnistusi mitmekordselt. Nõnda siis läheme peale tööpäeva Kakumäele, kus vee taandumise tulemusena tekkinud liivasel merepõhjal juba mitmeid surfareid platerdamas. Kes maal liine vedamas, kes juba vees. Kevadiselt külma vee puhul on kõikidel loomulikult mütsid-sussid-käpikud ja mul muidugi neist ei midagi. Sai ju poolteist aastat tagasi hetkelise rahapuuduse ajendil kõik kama maha müüdud ning leides, et purjelaud ei lenda, sai see mõte maha maetud. Nüüd siis sõidan juba esimesi triipusid, sujuv läänetuul märgasid kuklakiharaid sasimas.

Mõni koht lihtsalt ei saa sulle koduseks. Miski, mis muudab muudab selle koha kõledaks nukumajaks. Need värvid, need tunnid üksildased, mil tunned end veidi võõrana. Niisiis jääb üle vaid unistada paremast, loota parimat ning püüda jääda iseendaks. Just sealt sai alguse ka mõte hakata uut kodu otsima.

Olnud elanud mitmeid aastaid paneelmajas, oli see kõik jätnud mulle pildi justkui mälestuse pesast halvimast. See tuttav lõhn, mis su ninna tungib kui oled juba harjunud teisega. See iganenud keskkond, mis väsitab sind iga tund, iga minut. Niisiis näed vaimusilmas võimalikult väikest maja, kus võimalikult vähe naabreid ning võimalikult palju soojust. Koht, kus ärkamine ei tähenda seda, et paned tule põlema, pesed hambad ja võtad köögis kiiruga klaasi morssi, sest juba mõtetes oled sa tööl. Õigemini sa tahaks juba seal olla, sest sa juba vihkad seda igahommikust rutiinset tegevuskava. Sa vajad muutust, kuid kust siis alustada?

Kellele see liivatolm, kellele see põletav päike, mis viib meilt naha ka värske olemise? Miks on vaja olla jumekam, olla pleekinud? Pleekinud need kividki seal vaikses lainetuses, tasane liivapõhi, millele lained kirjutanud oma mustrid. Pannes jala jäisesse vette, kuid samad tundes vaid tuult vuhisemas kõrva, sest külma eest kaitsmas kalipso, sussid ja soojad mõtted, sest lausa kannatamatult tahaks kogeda kevadist merd. Seda iga kord kui tunned põsel sooja meretuult ja kui ninas kipitamas mere soolased lõhnalained, püüad saada osaks sellest kõigest.

Nii olen viimased nädalavahetused unistanud sest hetkest, mil saaks veidi eemale inimestest, rannaliivast. Tunda jalge all meetreid rohelist vett ja kuklas tuult, mis liigutaksid ka neid nappisid juuksesalkusid. Viia mõtted merele. Pärast jalutada rõskelt külmast veest kangestunud põlvedel mööda pehmet rannaliiva. Isegi varustuse pakkimine kõlab praegu väljakutsuvalt. Pärast kõike istuda Nõva rannaliival, mängida kitarri ja vaadata kuidas asjad rannaliival tuule käes kuivavad. Õhtul väike grill Keila-Joa RMK puhkealal ning öine retk ujuma. Pärast seda istuda rannaliivale süüdatud lõkke ümber, laulda kõike mis pähe tuleb ja kuivatada tilkuvaid surfipükse. Kui hommikused päikesekiired tuletavad meelde, et ka täna tuleb ilus päev, keerad ennast liblikavastsena tekikoti sisse rulli ja langed sügavamasse unne, kõrval lained murdmas rannaliiva. Tuleb hommik, läheneb pohmakas. Suu on kuiv ja päike põletab nägu, sest unustasid pöörata päiksele selja. Nõnda siis läheneb ka hetk, mil kuuled esimesi hõikeid ning üha tugevamalt rannale rulluvaid laineid. Avades silmad, näed end ümbritsetuna pudelitest,  mõnest sõbrast ning teistest vajalikest vahenditest, mis öösel rannaliivale ripakile jäid. Ühel hetkel ronid hullunult kookonist välja, et võtta ette need 2 sammu, mis jäänud soolase mereveeni. Ja alles siis algabki sinu jaoks hommik. Saabumas uus päev ja uued väljakutsed. Vaatad merd jällegi uue pilguga, hinnates selle olemasolu veelgi enam.

Kõikide nende parimate hetkede ühisnimetajaks on ju rand, sõbrad ja sina. Mitte aga tuim-räsivad tööpäevad siseruumes, kus kellaseierid liiguvad veelgi aeglasemalt. Tööl, kus kellaaeg omab sinu jaoks tähendust ja kus tunned veelgi enam puudust rannaliivast ja vabast ajast.

See igapävane tuttav kodutee, mis on sulle selge väiksemagi detailini. Punasele majale järgnev roheline aed ja seejärel tuleb kollane hurtsik. Justkui lõputu äratundmiste jada. Õigemini on sul kujunenud välja ettekujutus, mida leiaksid ka sealt, kuhu silmanägemine veel ei ulatu. Ja jällegi - see on nii tuttav tunne, tunne kodune. Justkui kolides uude elukohta, kus uus on iga maja ja iga nägu. Uus on ka iga naabri koer ja iga auk neis aiaplankudes. Uuena näivad ka asfaldipraod ja ebatasasused, mis jõuavad sinuni jalustrabavalt ootamatult, sest sa oled ametis ümbruse uudistamisega. Nõnda läheb mööda päevi ja ikkagi leiad sa midagi uut, seniks kuni meist käib läbi midagi sellist, mis muudab selle kõik koduseks. Tundes end ümbritsevat, lootmata leida midagi uut ja paremat.

Kunagi täitis selline tunne ainult kodutänavat, mõnda kõrvalrajooni ning pikavõitu kooliteed, mida eelistasid käia jalgsi, vaadeldes kevadisi raagus oksasid ja päikese käes sillerdavat härmatisega kaetud leheplöga, tuletades meelde ajad sügisesed, mil pärast hirmpikka koolipäeva enam õues platerdamiseks aega ei jäänud, sest pimedus võttis oma. Sügisest sai kevad, mil tundsid, et tuttav kodukant on sinu jaoks muutunud avaramaks. Nendele lisandusid vanemaks saades ka sõprade mängumaad, mida kohati tundsid veel sügavamaltki kui enda kodu aeda ning neid tänavasillutisi, mida oled igapäevaselt jalataldadega laiali kandnud.

Jälgides sekundeid rutakalt tiksumas kevade poole, kadunud ajataju ning vähestest öötundidest tingitud väsimus. Niiviisi ärkadki igal hommikul selle peale, et päike on muutnud su toa harjumatult valgusküllaseks. Töö kaotab äratuskell, kes ei pane tähele seda, et oled juba sokid jalga ajanud ja platerdad poolpaljana köögis, et leida toidet juba eelmisest õhtust kummitavale söögiisule. Niisiis ootan, et need üksikud töötunnid pärast hirmkiirelt möödunud tööpäeva saaks juba sisustada värskes õhus, olles näiteks sõpradega rannas või siis trennis, mis ongi jäänud harjumatult unarusse.

Õigus ongi, et õigust ja õiglust leidub ses igapäevases tavakodaniku argipäevas üha vähem. Kohati võiks arvata, et järgides õigusi, anname õigusrikkujatele ja seadusi erinevalt mõistjatele karistamatult võimaluse olla meist oma tegemistest ees, olla paremad. Leiame selles põhjuse olla ümbritsevast pettunud, kuid jääme iseendaks. Jääme korralikuks ja seaduskuulekaks ning laseme neil võimalust otsivatel sulisilmadel leida järgmine ohver, sest kammitsetult seadustest puudub võimalus neid mõjuvalt karistada. Niimoodi aitame pätte enese teadmata igapäevaselt oma elus edasi ning ajendame neid uutele tegudele. Olgu selleks Eesti liikluskultuuris valitsev olukord, kus vennalikult teisi politsei kohalolekust vilgutades teavitame ning järgmisel päeval leheveergudel laipasid loeme. Loeme ja imestame. Meie ju ometi ei saa selles süüdi olla. Samuti ei saa me midagi nolkide vastu, kes pinalid näpus varahommikul aega veetvalt ühistranspordis mööda linna ringi sõidavad, teadvustamata enesele fakti, et ei õpita hinnetele, vaid iseendale. Meil on õiguskaitseorganid, kelle üle ei valva keegi ning ükskõikne eluviis, mis ei näe kaugemale enda saapaninadest ning nendest, kelle kohta infokanalitest kallutatud laimu kuuleme. Elame iseendale ja oleme pettunud, kui keegi meile ei ela, meid ei mõista ja meid oma raskustes ei aita. Oleme leidnud endale neutraalse polsterpositsiooni selles bürokraatlik-demokraatlikus riigi masinavärgis, tahtmata olla isegi väike hammasratas sest kellavärgist, mis praeguses majanduslanguses tiksub iga päevaga üha väsinumalt - räsitud meie enesekesksest mõttemaailmast.